Hakkasin mõtlema, mis on parem, kas saada elavaks klassikuks, kelle ees kummardatakse ette ja taha, või vastupidi, jätta endast järele midagi, mis ongi nagu järelkäijatele avastamiseks. Elavad klassikud võivad oma loomingulisele tasemele vaatamata muutuda edevateks ja ebaadekvaatseteks, veendumusega millegi tegija ei pääse meediaorbiiti, eriti nüüdisajal – Sarapiku lahkumise ajal oli meedia hoopis teistsugune, aga ikkagi, kas ta mõne intervjuu andis? Võib-olla on alati olemas olnud nähtamatud, kuigi väga olulised tegijad? 

Elav klassik võib olla ka teistsugune, loomulikult, aga vahel tundub sümpaatsem ikkagi avastada loomingut, mis oli oma ajast ees ja mõnes mõttes kompromissitu. Muidugi võib kujutada ette, mida oleks Sarapik või Urmas Kibuspuu täna teinud, aga hea, et niigi läks, kui püüda stoilise rahuga võtta.

*

Igatahes on elulooraamatute buum aidanud mitu kirjastajat paremale järjele ja garanteerinud tööd ajakirjanikele. Samas, nüüd ootaks rohkem omakäelisi memuaare ja mitte ainult keskeas näitlejannadelt, laiemaid sissevaateid möödunud aastate (kultuuri)ellu, visuaalarhiivide esitlusi – kus on näiteks raamat Jaan Klõšeiko suurejoonelisest fotokogust? Või ei tunne eesti ajaloolased lihtsamate teemade vastu huvi ja kandvaid teoseid kirjutavad edaspidigi estofiilsed soomlased? Ma tahaksin väga paljude asjade kohta midagi lugeda, ka minu põlvkonna jaoks hakkab osa mälust lihtsalt tuhmuma. Rock Summeri ajalugu?

*

Veel Sarapikust: veidi teist versiooni kontserdist kuuleb laupäeval Nigulistes. Minge ja kuulake, kui muidu ei usu!