Heade mõtete büroo

SA Kultuuripealinn juht Mikko Fritze ootab huvitavaid projekte. Tal on sõnum: tulge siia, mul on laiali jagada palju raha.

Mõned aastad tagasi tegin sinuga siinsamas Areenis lahkumisintervjuu. Läksid Uruguaysse juhatama Goethe Instituuti. Nüüd oled Eestis tagasi. Kas Lõuna-Ameerikas läks igavaks?

(Naerab) Vein oli hea, söök samuti. Ilm enamasti ilus ja Montevideo rand... seda peab ise nägema. Kakskümmend kilomeetrit liiva! Samas, professionaalselt võttes oli Lõuna-Ameerikas vähe pinget. Kõik oli kuidagi staatiline. Projekt nimega Kultuuripealinn 2011, see oli ahvatlus.

Võimatu on seda mitte proovida.

Kuidas läheb kohanemine? Kuidas läheb lastel, nad pidid hispaaniakeelsest koolist järsku üle minema eestikeelsesse?

Lastele oli Eesti unistuste maa. Nad olid siit lahkudes eelkooliealised, mäletasid kõike hästi helgena. Esimesel aastal Uruguays küsisid minult ja mu naiselt ikka, et millal me koju tagasi läheme. Eestisse tagasi jõudes olid nad natuke pettunud. Unistuste maa on tegelikkuses veidi teistsugune. Aga küll kõik laabub. Koolis läheb tõesti hästi, eesti keel tuleb tagasi. Nad vastasid Uruguays alati küsimusele, kes te olete, et “me oleme eestlased”. Mitte isa rahvuse järgi sakslased või ema järgi argentiinlased. Nemad on eestlased.

Räägime tööst. Sul oli hiljuti kultuuripealinnade projektijuhtide kokkutulek Norras. Olete elitaarne klubi?

Klubi vist tõesti, kuigi kas elitaarne... See on selline informaalne võrgustik inimestest, kes juhivad aastatel 2008–2012 kultuuripealinnade projekte. Kokku on meid viisteist inimest. Olime mitu päeva koos, ilma igasugu bürokraatiata, täitsa omavahel. Ajakirjandust ka polnud. Keegi ei pidanud esinema, kuidagi end upitama ega oma projekte kiitma. Hästi vahetu ja kollegiaalne õhkkond. Sain väga häid kontakte. Ja Norra fjordid...! See kokkutulek oli ühel vanal laeval. Norralased on helded välja tegema.

Kartust polnud, et keegi paneb mõne sinu hea idee pihta? Te olete ju teatud mõttes konkurendid.

Ei. Just uustulnukatele, minusugustele, on selline suhtlemine väga kasulik. Me ei pea ju kordama üksteise vigu. Me õpime teineteiselt.

Käisid just Istanbulis. Mida seal tegid?

Istanbul on kultuuripealinn 2010. aastal. Vahetult enne Tallinna. Väga loogiline on teha koostööd.

Aga ta pole Euroopa Liidu linn...

Norra linn Stavanger pole ka. Aga ometigi on nad praegu Liverpooliga kahasse Euroopa Liidu kultuuripealinnad.

Türklastel on huvi Eesti kultuuri vastu. Arutasime Eestile sobivaid formaate. Millised näitused, millised festivalid võiks tulla kõne alla. Oli kohtumine Eesti saatkonna kultuuriatašeega. Türgi on ikkagi väga suur maa ja Eesti-sugune väikeriik saab endast neile teada anda ainult kultuuri kaudu. Nokiat meil pole, Skype on nüüd kah läinud. On kultuur!

Mis on sinu kontseptsioon? Võrreldes kas või Liverpooliga, mis on praegu kultuuripealinn.

Neil on seal üks suur rahvapidu. Vaata ise (Mikko näitab Liverpooli kultuurisündmuste kalendervoldikut. Meenutab lõputut õllesummerit. Isegi voldiku visuaalne keel juhib mõtte sellele – AH). Ega see halb pole. Nad on linna selle nimel hästi korda teinud. Jõeäärsed kvartalid näiteks. Kontseptsioon on selline... sissepoole suunatud võib-­olla. Oma linna rahvas peab tundma, et nende linn elab, et nad saavad hakkama. Liverpool suudab. Väljaspool elavatele inimestele, no ma ei tea, kas kõik on nii väga huvipakkuv.

Tallinnas võiks olla nii, et me rebime end lahti kultuuriargipäevast. A nname kohalikele kultuuriloojatele võimaluse riskida, teha midagi teisiti, teostada mingid unistused.

Ideekonkurss algab 20. mail (intervjuu oli 19. mail – AH), mõned asjad on tulnud meile pärandina vanast ajast, kui ­Tallinn alles konkureeris Kultuuri­pealinna saamiseks. Sihtasutus Kultuuripealinn 2011 võiks olla umbes nagu ­stipendiumijagaja. Kohalikud inimesed tulevad ideedega ja kui me siin sihtasutuses vaatame, koos loomenõukoguga – sõltumatu nõukogu osalus on tähtis –, et ongi hea, siis ­anna minna!

Ma ei mõtle inimesi ainult Tallinnast. Me siin lähemegi varsti Sihtasutuse rahvaga maakondadesse tuuritama, anname endast teada.

Sinu idée fixe on olnud Kultuurikatel. Tahtsid sellesse räämas tööstushoonesse isegi oma büroo ehitada. Ja nüüd oled ometigi siin kesklinnas, otse Draamateatri vastas.

Kultuurikatel. (Ohkab) Sinna ei saanud juba sellepärast minna, et kõigepealt tuleks seal katus korda teha. Kuigi ma tahtsin, jah, just sinna oma töökoha tekitada, tahtsin sellega anda märku, signaliseerida, et me toetame Kultuurikatla ideed. Seniajani pole minu teada vastu võetud põhimõttelist otsust, et mis sest kõigest saab.

Aga infrastruktuuriga tegelemine pole ometigi teie sihtasutuse ülesanne.

Ei, kindlasti mitte. Meie oleme need, kes täidavad, või siis täidaksid Kultuurikatla kõiksugu sündmustega. Nii väga tahaks tuua elu mereäärsesse alasse, mis on praegu justkui täitsa surnud.

Kutsud oma tiimi inimesi ka väljastpoolt?

Võimaluse piires jah. Siin on muidugi piiranguks palk, mida oleme võimelised maksma. Palk on mitu korda väiksem kui Euroopa rikastes riikides tavaks. Aga ega linnavõimud keela meil kedagi mujalt kutsumast. Stefan Schmidtke tuli näiteks minu kutsel. Ta on eestlastele tuntud kui teatrispetsialist, Merle Karusooga on teinud mõned asjad koos. Schmidtke oli Wiener Festwocheni juhi parem käsi pikka aega. Praegu on ta Saksamaal toonud mõõnast välja Hannoveri ja Braunschweigi teatrifestivali. Tegelikult ulatub tema haare teatrist kaugemale, muusika ja perfomance’id on ka tema ala. Ta räägib täiesti vabalt vene keelt. Lubas nüüd ka eesti keele ära õppida.

Kui juba jutuks tuli. Kohalike venelaste osalemine kultuuripealinna ettevõtmistes?

Muidugi! Kõik on teretulnud! Muuseas, siia Tallinna tuleku järel oli üks minu esimesi välisreise Peterburi. Üks Soome partner avas seal näituse ja kutsus mind ka. Neil on suurepärased muuseumid! Ma ei teadnud vene kunstist seni suurt midagi. Meil on siin kuju võtmas praegu üks teatrite koostööprojekt. Venelaste Kuldne Mask ja Turu Linnateater oleks osalised. Siit võib midagi kujundeda. Venemaal tegutsevate mittetulundusühingutega püüame otsida kontakti. Muuseas, üks selline idee on ka õhus, et Tallinn võiks olla üks lüli Berliini-Peterburi vahele ehitatavas Euroopa jalgrattatees nr 1. ­Berliinis on üks entusiast, kes haub sellist veidi ­hullumeelset ideed.

Kuidas laabub koostöö Turu linnaga, kes on 2011 samuti Euroopa kultuuripealinn? Või ma küsiks nii: Helsingi ja Turu vahelised suhted on kuuldavasti keerulised. Nagu Tallinnal ja Tartul. Või keerulisemad veelgi.

(Naerab) Seda ütlesid praegu sina. Aga minul on teine kogemus. Mul oli kohtumine Helsingi kultuuriväärtuste ameti juhata Pekka Timoneniga. Ja ta oli väga huvitatud koostööst meiega.

Vaata, Turu ja Helsingi vahel on üks selline kohake nagu Lahnajärv i. Kõik reisibussid, mis sõidavad nende kahe linna vahel, teevad seal peatuse. Et jalga sirutada, kohvi juua. Kõigile teada koht. Pekka ütles mulle, et Helsingi võiks Tallinna ja Turu vahel olla nagu Lahnajärvi.

Pakkudes siiski midagi enamat kui ainult kohvi.

Aga Turu ja Tallinna koostöö on mõttekas mitmes valdkonnas. Kindlasti võiks end n-ö müüa koos, teha ühist marketingi. No kusagil Hiinas peaks huvilisteni jõudma sõnum, et tulge Tallinna JA Turgu. Ei ole nii, et tulge ainult ühte linna.

Palju võiks siia tulla kultuurituriste?

Võta kas või Saksamaa. Seal on selliseid inimesi, kes pole huvitatud rannas vedelemisest ja mingist peopanekust kuskil baaris, vaid kes tuleks kohale just teatud kindla kultuurisündmuse pärast, neid on ikka päris palju. (Arvutab paar hetke). ­Pakun, et üks kuni kolm miljonit inimest.

Nad siia saada, mõtle ise! Ja see on täitsa reaalne.

Miks te logo muutsite?

Kuule, vana logo oli selline... liiga traditsiooniline. Vaatasid seda ja said aru, et siin on põhilise atraktsioonina mõledud Tallinna vanalinna ja laulupidusid. Ajalugu ja folkloor. Oli selline lõplik ja kinnine märk, mille alla ei mahtunud midagi uut, midagi innovaatilist. Ma näitan sulle uut märki (Mikko avab läpaka kaane ja näitab uut logo. Meri ja silmapiirilt tõusevad merega sama värvi numbrid 2011. Minu ja kaasasoleva fotograaf Ingmar Muusikuse ühine reaktsioon on, et see on tõesti paganama hea. Mikko rõõmustab – AH). Just. Minu esimene reaktsioon oli täpselt samasugune. Selle logoga saab lõputult mängida, siin on sõnum. Minu jaoks on logo vahetamine seni üks suuremaid õnnestumisi. Ja muidugi ka see bürooruum siin.

Ma panin juba soolaleivapeol tähele, et sisekujundus viitab teatud lõpetamatusele.

Mul on hea meel, et sa seda tähele panid. See ongi nii mõeldud, see on taotluslik. Ja ükskord, kui saab minna Kultuurikatlasse, siis on see minek lihtne. Me anname juba oma büroo sisekujundusega märku, et see siin on vahepeatus. Me liigume, me muutume. Me oleme avatud.