Tallinna Kunstihoone galeriis väljas oleva kahe Soome kunstniku – Heikki Portaankorva (maalid) ja Heikki Mäntymaa (fotod ja ­avamisel performance) ühisnäituse “Esinev mees” sünkroonsus korrus kõrgemal näha oleva Orlani postidentiteetidega on kuuldavasti juhuste kokkulangemisest tingitud, kuigi oleks ju tore mõelda, et üleilmastuva meinstriimse “postfeministliku diskursuse” kõrvale on nimme kontrastiprintsiibil ürgsoome meesõiguslastest outsider’ite näitus otsitud.


Kahe Heikki fotod ja maalid on galeriis asetatud risti-rästi, kusjuures modelliks olev endine võimlemisõpetaja, suurepärase füüsise ja tuntava sisendusvõimega vormsiennulik Mäntymaa on ka kõikde fotode autor. Ostukäruga graniitrahnudel turniv ja betoonpunkrite foonil staatilistesse poosidesse maanduv Mäntymaa ainevaldkond tundub tuttavlik, mahe elatustaseme kriitika ja greenpeace-globaliseerumisvastane liin on teemadena ära nämmutatud Soomest Hiina Rahvavabariigini ja sealt üle Vaikse ookeani Euroopasse tagasi.


Uus on ehk galeriis tekkiv ­kontekst, maali ja foto sümbioos ­sama näituse raames, meediumite erinevast mahutamisvõimest tekkiv võrdlus, ­kahe meeskunstniku esinemine sõpradena jne.


Kes kellele ideid genereerib?



Ka Soome kontekstis suhteliselt tundmatud kunstnikud oleksid kui tulnukad mingist eelnenud epohhist, kui inimestevahelised puhtad ja kirkad tunded, maali-tecne finessidesse süvenemine ja natuuristuudium au sees olid. Kuuldavasti on Portaankorval ka muud maaliloomingut, näitusel esitatud valik keskendub eranditult Mäntymaad kui tema meelismodelli kujutavatele portreedele ja aktistuudiumitele. Isegi maalitriptühhonil nagu “Ihu ja nahk” esinevad mustad nahk-boots’id ja tsiklimehe tagid ega mitmel maalil figureeriv lendurimütsis nahkmehe kujutus ei väära arhailist, linnadändidest ja dekadentsist puhast üldpilti – mulje Tom of Finlandi (mis kah ju Soome kolkas tuunitud subkultuur) eelsest maailmast, kus mees mehele lihtsalt sõbrakäe ulatab, kattub pigem Põhja-Ameerikas kultiveeritud realismi eri variantidega, Grant Woodist kuni kõrgelt koteeritud Wyethite dünastiani välja.


Näeme anatoomiliselt ­läbitöötatud realismi, otsekui rahvusromantilisest perioodist pärit punakasruskeid värvi­kooskõlasid. Vaatamata sellele, et alternatiivkunstikooli MAA taustaga Portaankorval üldistav pintslitöö peaaegu et puudub, ei lange ta maalides detailidest ülekuhjatud naturalismi. ­Maalil “­Lenduri poeg”, mis kogu näitusele Polanski “Rosemary’s baby” stiilis aktsendi jätab, on maalija maalinud iseennast täispikkuses aktina, kätel kandmas Mäntymaa näoga imikut.


Väheke raskemeelne feminismi ­paroodia?


Ja kui ka Portaankorva ei küüni nüüdisaegse realistliku maali suurkuju Lucian Freudiga samasse kaalukategooriasse, siin ja praegu on ta päris värske vaatamine, Eestis vohava pindmise fotorealis­mi või siis Non Grata haibitud, kuid igeriku maalilaadi taustal. Portaankorva näitab meile ausa süvenemise vilju üha aktuaalses maalimeediumis, on ju teada maalikunsti võime vaatamata oma staatilisele iseloomule defineerida aega – kord seda otsekui kompressioonikambris kokku surudes, kord mööduvat viivu ja žesti igavikustades ja laiali laotades.