09.05.2008, 00:00
Heikki & Heikki
Jaan Elken võrdleb kahe soome kunstniku töid nende ühisnäitusel.
Näitus “Esinev mees” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 18. maini.
Tallinna Kunstihoone galeriis väljas oleva kahe Soome kunstniku –
Heikki Portaankorva (maalid) ja Heikki Mäntymaa (fotod ja avamisel
performance) ühisnäituse “Esinev mees” sünkroonsus korrus kõrgemal näha oleva
Orlani postidentiteetidega on kuuldavasti juhuste kokkulangemisest tingitud,
kuigi oleks ju tore mõelda, et üleilmastuva meinstriimse “postfeministliku
diskursuse” kõrvale on nimme kontrastiprintsiibil ürgsoome meesõiguslastest
outsider’ite näitus otsitud.
Kahe Heikki fotod ja maalid on galeriis
asetatud risti-rästi, kusjuures modelliks olev endine võimlemisõpetaja,
suurepärase füüsise ja tuntava sisendusvõimega vormsiennulik Mäntymaa on ka
kõikde fotode autor. Ostukäruga graniitrahnudel turniv ja betoonpunkrite foonil
staatilistesse poosidesse maanduv Mäntymaa ainevaldkond tundub tuttavlik, mahe
elatustaseme kriitika ja greenpeace-globaliseerumisvastane liin on teemadena
ära nämmutatud Soomest Hiina Rahvavabariigini ja sealt üle Vaikse ookeani
Euroopasse tagasi.
Uus on ehk galeriis tekkiv kontekst, maali ja foto
sümbioos sama näituse raames, meediumite erinevast mahutamisvõimest tekkiv
võrdlus, kahe meeskunstniku esinemine sõpradena jne.
Kes kellele
ideid genereerib?
Ka Soome kontekstis suhteliselt tundmatud
kunstnikud oleksid kui tulnukad mingist eelnenud epohhist, kui
inimestevahelised puhtad ja kirkad tunded, maali-tecne finessidesse süvenemine
ja natuuristuudium au sees olid. Kuuldavasti on Portaankorval ka muud
maaliloomingut, näitusel esitatud valik keskendub eranditult Mäntymaad kui tema
meelismodelli kujutavatele portreedele ja aktistuudiumitele. Isegi
maalitriptühhonil nagu “Ihu ja nahk” esinevad mustad nahk-boots’id ja
tsiklimehe tagid ega mitmel maalil figureeriv lendurimütsis nahkmehe kujutus ei
väära arhailist, linnadändidest ja dekadentsist puhast üldpilti – mulje Tom of
Finlandi (mis kah ju Soome kolkas tuunitud subkultuur) eelsest maailmast, kus
mees mehele lihtsalt sõbrakäe ulatab, kattub pigem Põhja-Ameerikas
kultiveeritud realismi eri variantidega, Grant Woodist kuni kõrgelt koteeritud
Wyethite dünastiani välja.
Näeme anatoomiliselt läbitöötatud realismi,
otsekui rahvusromantilisest perioodist pärit punakasruskeid värvikooskõlasid.
Vaatamata sellele, et alternatiivkunstikooli MAA taustaga Portaankorval
üldistav pintslitöö peaaegu et puudub, ei lange ta maalides detailidest
ülekuhjatud naturalismi. Maalil “Lenduri poeg”, mis kogu näitusele Polanski
“Rosemary’s baby” stiilis aktsendi jätab, on maalija maalinud iseennast
täispikkuses aktina, kätel kandmas Mäntymaa näoga imikut.
Väheke
raskemeelne feminismi paroodia?
Ja kui ka Portaankorva ei küüni
nüüdisaegse realistliku maali suurkuju Lucian Freudiga samasse
kaalukategooriasse, siin ja praegu on ta päris värske vaatamine, Eestis vohava
pindmise fotorealismi või siis Non Grata haibitud, kuid igeriku maalilaadi
taustal. Portaankorva näitab meile ausa süvenemise vilju üha aktuaalses
maalimeediumis, on ju teada maalikunsti võime vaatamata oma staatilisele
iseloomule defineerida aega – kord seda otsekui kompressioonikambris kokku
surudes, kord mööduvat viivu ja žesti igavikustades ja laiali laotades.