Heikki Rausmaa “Tuglase leek loidab. Tuglase seltsi ja Soome-Eesti suhete ajalugu”
Veerand sajandit on Tuglase selts tutvustanud Soomes eesti kultuuri, teinud
seda tänuväärsel moel ja väga laiaulatuslikult. Autor
Heikki Rausmaa loeb statistilise täpsusega üles seltsi
kõikvõimalikud üritused ja ettevõtmised, mida saab
kokku aukartustäratav hulk. Me võtame selle teadmiseks ja oleme
tänulikud. Huvitavaks läheb raamat siis, kui hakatakse kirjeldama
seltsi rajamise ajal ja ka hiljem – 1990. aastate alguseni – Soomes
valitsenud poliitilist õhustikku, seda, mis oludes tegutseti, kuidas
balansseeriti lubatud-lubamatu piirimail. Seltsi asutajaliikmete ja aktivistide
kõndimine poliitilisel noateral tekitab eesti lugejas déjà
vu-tunde – meile olid seda laadi vangerdused ja laveerimine
kohustuslikud, aga et ka seal ... Jah, ka seal.
Selge on see, et
riiklikku toetust saanud Tuglase selts ei võinud ametlikust
poliitilisest joonest kõrvale kalduda. Iseasi, kui truult pidi seda
järgima. Kas tingimata oli vaja põhikirja viidet YYA-le,
välisliikmete arvu piiramist, tekstide kohendamist poliitiliselt
korrektseks, poliitilise heakskiidu taotlemist suurematele üritustele jne?
Arvatavasti oli mõnelgi puhul tegemist n-ö hädakaitse piiride
ületamisega. Tõsiseks läks asi aga siis, kui SUPO,
kaitsepolitsei, nõudis Eeva Lillelt, et Lennart Meri lõpetaks oma
tegevuse seltsi ruumides Moskva putši päevil augustis 1991.
Estofiilia on Soomes olnud alati politiseeritud, juba siis, kui Eestiga
tegelesid 19. sajandil Ahlqvist, Aspelin ja Swan. Kõik nad hoidsid
madalat profiili ja põhjuski oli sama mis pärast viimast
sõda – Venemaad kardeti vihastada. Kas see kuidagi pisendab neid
heategusid, mis soomlased on meie heaks teinud? Ma arvan, et mitte. Seega on
täiesti tarbetu ja eksitav tõlkija omavoliliselt lisatud
järelmärkus, kus ta süüdistab autorit mitme asja
üledramatiseerimises. Ei veena ka see, et osa seltsi asutajaid on
vestluses tõlkijaga avaldanud imestust, et nende tegevuses on
nähtud nii palju konspiratiivsust ja kokkumängu nõukogude
võimuga. Inimlikult on ju mõistetav, et tahetakse unustada seda,
mis tagantjärele ja muutunud oludes tundub kompromiteeriv.
Heikki Rausmaa on aus ajaloolane, kes räägib asjadest nii, nagu
need tegelikult olid. Ta on raamatu lõppu lisatud õiendis
öelnud, et tõlkija järelsõna liideti raamatule ilma
tema nõusolekuta. Kahest võistlevast järelsõnast
ilmneb tõsiasi, et pingeid oli nii võimudega suheldes kui ka
seltsi sees.
Teoses astuvad esile sellisedki tegelased, kellest on
seni vähem kuulda olnud. Mingil määral tutvustatakse
näiteks seda, mida on Eesti heaks teinud president Koivisto. Kultuuri
nimel võib teha üht ja teist, olevat president öelnud. Ja
kindlasti oli tema kas või vaikivat nõusolekut vaja selleks, et
Soome riigi rahast kaeti Soomes aastatel 1989–1991 õppinud umbes
1000 eesti noore 10 miljoni margani ulatunud õppimiskulud.
Tõlge on korralik, vaid “sugurahvas” häiris
kõrva. Vist oleks eesti keeles siiski õigem
“sugulasrahvas”, seda ka tarbetute assotsiatsioonide
vältimiseks. Tekstipaberile trükitud pildid on kohati nii halva
kvaliteediga, et neil olevaid inimesi on raske ära tunda, see häirib.
Kas kirjastuse kokkuhoid?
Kui kaua Tuglase leek loidab? Probleeme
noorte kaasamisega on nii Tuglase seltsil kui ka teistel Soomes tegutsevatel
Eesti seltsidel. Sellist hõimuaatest tiivustatud massiliikumist, nagu
oli estofiilia enne Teist maailmasõda, enam kindlasti ei tule.
Hõimuaade ei kanna, pole ei popp ega noortepärane. Vajatakse midagi
muud. Kas seda &
otilde;nnestub leida? Kui ei, on parim variant rahulik, üksteisest
lugupidav, koostööle rajatud heanaaberlikkus.