14.03.2008, 00:00
Heiner Goebbels “Landschaft mit entfernten Werwandten”
Muusikateater, 21. sajandi vaimuga julgelt katsetav.
Heiner Goebbels
“Landschaft mit entfernten Werwandten”
(ECM)
Hirmuäratava nimega saksa helilooja ja ka oma
multimeedialiste lavatükkide lavastaja nimetab uusimat tööd,
mille eestikeelne pealkiri võiks olla “Maastik kaugete
sugulastega”, ooperiks.
Gertrude Steini, Giordano Bruno,
Henri Michaux’, T. S. Elioti, Leonardo da Vinci ja Nicolas Poussini
tekstidele loodud teos, mis kõlab plaadil Ensemble Moderni, solistide ja
Deutsche Kammerchoiri esituses, on fragmentaarne nii muusikakeele kui
mitmekeelsete tekstide poolest, seega vaevalt vastav ooperi
tavadefinitsioonile; no ei ole süžeed ega tavateaterlikku skeemi...
Samas õhkub sellest mittelineaarsest tekstijadast
suveräänset teadmist, missugune võiks üks moodsa aja
muusikateatritendus olla; ja plaadiümbrise pildid, kus Ensemble Modern nii
mängib kui näitleb, vaid kinnitavad seda. Goebbelsi enda helilooming
põimub laenudega, mis on reeglina etnomuusika, dervišite
tantsumuusika, india pop, bandžosaatega ameerika rahvalaul või arhailine
bluus näiteks. Melodeklamatsioon, pseudo-bel canto, lausa jazz või
pop vahel. Ilu ja pateetika asemel on vahel hoopis ekstaas või
olmelisus. Või T. S. Elioti sõjaluuletuse taustaks kõlavad
hüsteerilised trummid. Meeleolud, keeled ja muusikastiilid muutuvad
järskude üleminekutega.
Selliseid oopereid tahaks isegi
kirjutada, kui oskaks.
9