Vaikmaa mängib mulle veel lugusid plaanitavalt Mahavoki instrumentaalalbumilt, mille komplekteerimisega – millised lood jätta, millised võtta – ta parasjagu vaeva näeb. Õues on aasta 2010, aga osa selle albumi palasid on alguse saanud juba 70ndatel. Näiteks “Tulekahju”. Mille Heini kirjutas järgmisel päeval, kui oli õhtul restoranist Tuljak taksoga kodu poole sõites näinud mööblivabrik Standardit suurtes leekides. Heini peatas takso, vahtis lummatult kuumavat tulevärki ja kuulis peas muusikat. Trummipartiid selles 70ndate lõpul sündinud loos sai ta selliseks, nagu vaimusilmas soovis, nagu peab, alles hiljaaegu.

Ma olen tõeliselt privilegeeritud olukorras: Heini Vaikmaa mängib mulle oma isiklikus stuudios varem ilmumata Mahavoki lugusid! Ja ma kahtlustan, et toodan Heinile pisikese pettumuse, sest muusikakriitikuna esinen ma alla igasugust arvestust. Ma tean, et Heini lootis mult abi saada, et ma kostaks, millised lood sellest materjalist on äkki üleliigsed. Või kehvemad. Kuid ma ei ole selles situatsioonis võimeline konstruktiivselt reageerima: muusika tuleb viiest mind ümbritsevast kõlarist, 20 korda valjemalt kui ma kodus eales muusikat kuulaks, ja süntesaatori virna taha pugenud Vaikmaa – toonitan, et üks mu väheseid lapsepõlvekangelasi kodumaisest muusikast – mängib juurde õhuinstrumente või hõiskab üle kitarrilaviini, millised videopildid sellele juurde võiksid käia, ise mulle otsa vaadates. Ka mu üksikud positiivsed sõnakatked on üksnes mõmin.

Aga Heini Vaikmaa on õnnelik. Mulle tundub, et väga õnnelik. Kahetunnise vestluse jooksul ütleb ta korduvalt, et nüüd on taas parem, et ajad on muutunud. Ja rõõmuks on põhjust. Tema juhitav sünt-pop-progetants-rock bänd Mahavok on teinud viimase pooleteise aasta jooksul totaalse comeback’i. Kõige tõsiseltvõetavama comeback’i Eesti popmuusika ajaloos.

Mahavoki tagasitulek ei sündinud kui üksik või siis ülepunnitatud projekt mõne suvise festivali, mõne tuuri tarvis, vaid… nagu päriselt. Aasta 2008 suvel otsustas Heini anda Padise kloostri varemete vahel – seal, kus ta poisikesena ringi kalpsas – enese 50 aasta juubeli puhul ühe Mahavoki kontserdi. Ilma igasuguse reklaamita oli kontsertpaik rahvast pungil. Edasi tuli ports ülesastumisi kuni sensatsioonilise live’ini Rock Cafés, millest räägiti hiljem harukordselt võimsate epiteetidega. “See oli ajalooline sündmus!” hõiskas Koit Raudsepp raadios. Ning 12. märtsil astub Mahavok võistlustulle konkursil “Eesti laul 2010” – lauluga “Oota mind veel”, solistiks Marten Kuningas, taustalauljateks kaks Kare Kauksi tütart, üks Heini tütar.

Mahavoki muusikat tuleb igalt poolt. Nii raadio Elmarist kui sõgedates ja higistes ööklubides, kus bändi 80ndate megahitte möirgavad kaasa noored hipsterid, kes Mahavoki kuldajal alles maimikud olid. Kuidas on läinud sel bändil õnneks nii põlvkondade ülesena kesta? Või plahvatusega tagasi tulla. Äkki Heini teab?

“Ega ma suur jutumees ei ole. Rohkem nokitsen siin omaette oma urus oma asju,” ütles Heini tervituseks, kui juhatas mind pisikesse südalinna korterisse rajatud stuudiosse. See asub samas majas kus tema kodu – mõni korrus allpool – ja on täis 20 ränga tööaasta jooksul hangitud “rauda” (stuudioaparatuuri) ja instrumente. Siin salvestab ja harjutab üks kõige südamlikum ja siiram muusik, keda võimalik kohata.

Kas Mahavoki comeback võinuks toimuda ükstaspuha millal? Viis aastat tagasi, või kümme?

(Resoluutselt) Ei. Seda come­back’i poleks toimunud, kui ei oleks uus noor põlvkond peale tulnud.

Ka ei toimunud midagi sellist, et oleks mõelnud, et tahaks õudselt jälle bändi teha ja esineda. Mitte sugugi. Kui meid ei mäletata, milleks. Ühel hetkel me lihtsalt tajusime, et raadiotest hakkas rohkem meie lugusid tulema. Järelikult oli meid kellelgi jälle vaja. Kui uuesti ära unustatakse, lähme laiali, elame oma elu edasi.

Eesti on ju metsikult väike ja äärmiselt lihtsalt võib inimesed taas ära tüüdata. Meile on nüüd väga palju tuure pakutud, suveks eriti, aga kardame, et nii võib see väike turg küllastuda. Eks selleks, et elada, et endale kas või üks uus kitarr osta, tuleks tuur ära teha.

Et inimestel oli selline janu Mahavoki järele, tuli meeldiva üllatusena?

Jah, ja see on olnud mulle suur üllatus. Kõige suurem üllatus oli, et see Rock Café nii täis tuli.

Uued kuulajad polnud vana Mahavoki ajal isegi beebid mitte. Mis see Mahavoki põlvkondade ülese menu saladus on?

See teebki kõige rohkem head meelt. Ma tõesti ei tea. Kas tänu vanadele plaatidele või millele on nad meid avastanud.

Lugu “Suletud silmadega” esitasime nüüd uuesti alles Rock Cafés. Kui selle proovis ette võtsime – küllaltki segane ja omamoodi lugu, lõpus jätsharmooniatega –, siis tundus ta endalegi väga värske. Nagu praegu oleks teinud selle loo! Ja kuidagi saab ise ka sellest kaifi. Äkki olid siis mõned meie asjad teatud viisil ajast eest? Liiga omamoodi nurgelised? Originaalsed harmooniad, originaalsed momendid, mis teeks loost just meie loo, on mulle alati tähtsad olnud.

Kas sa võtnuks comeback’i ette, kui vanad bänd poleks kaasa lüüa viitsinud?

Ma ei tea... Kui nad poleks viitsinud, aga nõudlus selle muusika järgi oleks siiski tekkinud, vast oleks võtnud noored pillimehed. Praegu on Otsa-koolist ja Viljandist tulnud riburada pidi noori väga häid pillimehi. Ka jätsuvendi. 90ndatel oli vahepeal ju suur auk. Praegu on pillimeeste valik küll väga hea.

Mäletan, kui esimest korda Mahavoki albumi materjali kuulsin, siis olin ka väikse poisina rabatud, kui radikaalselt erines selle kõla kogu muust tollasest kodumaisest muusikast. Mahavok kõlas mu jaoks kui välismaa bänd.

Ta kõlas värskelt. Kas ta nüüd (naerab) välismaa bändi moodi kõlas, selles ma kahtlen.

80ndatel tekkinud Linnahalli stuudio oli sel momendil enam-vähem maailmatasemel stuudio. Selle albumi materjal sai ka seal lindistatud. Meie helirežissöör oli Jaanus Ling ja tema oli alati nõus eksperimenteerima. Kõik teised vennad, ka raadios, saatsid meid kuu peale, kui soovisime stuudios saunde otsida. Ei olnud nõus eksperimenteerima ja kruttima. Jaanus Ling oli selles suhtes progressiivne vend, tema keeras ja keeras neid nuppe. Ja seeläbi, võib-olla, olime ka natuke ajast ees.

Nii et ei mingit salarelva? Salanuppu?

Ei, ei mingit. Kogu meie salanupp oli meie enda muusika. Ideedest pole kunagi puudust olnud. Rohkem oli probleemiks, et kuidas jõuaks need ära teha. Ja nüüd – nüüd on jälle sama värk.

Saund on sinu jaoks vist alati olnud väga oluline?

Noh, ta on, aga ega ta nüüd kõige peamine ka ei ole. Ega palja saundiga ei tee ka midagi.

Tänapäeval on aga laiatarbes tõeline tagasiminek. Kas või see, kuidas praegu “Eesti laulu” konkursi lugusid hinnatakse. Kõik lood on üleval internetis ja inimesed kuulavad neid kuskilt läpaka-krapist või telefonist kehvade kõrvaklappidega. Seal on juba need telefoni ja interneti pininad sees, selle järgi ei saa muusikat hinnata! Vanasti, olud olid loomulikult rasked, aga vähemalt mingid puust kastid, kas või vene omad, olid sul kodus olemas ja muusikat kuulati märksa parema saundiga. Kui kuulata arvutis heade klappidega, on see normaalne. Aga kui see mp3 on ikka nii kokku pressitud, et!

Saund on ikka tähtis, et asi mõjule pääseks. Mõned uued instrumentaalasjad on meil lausa surround-heliga tehtud. Osa instrumentaallugusid ongi mul puhtal saundi peale tehtud. Alles hea ja tugeva saundiga hakkavad tööle. Näiteks “Primitive Force”.

Mis on siis peamine, kõige tähtsam?

Osas lugudes ilus meloodia. Mõnes loos huvitav harmoonia. Meie “Eesti laulu” laulust ei tasu ju ka mingit ilusat meloodiat otsida. Selles on vaid üks jõuline meloodiajupp, mille ümber kõik toimub. Seal on muu power, muud asjad olulised. Nii et ei maksa karjuda seal internetis, et sellel lool ei ole meloodiat ja jama on (naerab). Igal pool ei pea kõik kogu aeg ilus olema.

Ja ma ei teinud seda lugu plaaniga kuhugi võistlusele minna. Esimesed aastad, kui Eurovision tuli, tegin neid eurolugusid maru tõsiselt. Olin teine ja kolmas ja kuskil seal. Ühel heal päeval sai isu täis. Siis kui tegin oma arust üldse ühe enda parima loo “Ever So Blue”, pühendatud Estonia katastroofile, lauljaks oli Rodrigo Fomins, Läti üks suurim rokilegend ja see ei pääsenud isegi finaali. Leo Karpinilt kuulsin hiljem, et lugu ei oldud nõus läbi kuulamagi. Öeldi, et algus oli kuidagi kurb, millel tulid otsa kurvad imelikud akordid jaa visati kõrvale.

Praegu on raudselt teised ajad. Kõvasti paremaks on muutunud, kuigi sõimatakse metsikult seda “Eesti laulu”.

Kas tundsid sel ajal üldist pettumust?

Ei, noh, lihtsalt kurb olin võib-olla. Erilist kibestumust ma ei mäleta. Eks see kõik jääb enda sisse, ma ei näita seda välja.

Mil moel hakkab uus vokaalidega Mahavok erinema vanast Mahavokist?

Loomulikult jääb Kare põhisolistiks. See periood, mis me Karega tegime, oli ka minu jaoks kõige edukam ja kõige huvitavam. (Ega ma ei alahinda teisi soliste, kaugel sellest.)

Ega ta väga palju ei saa erinema, usun. Eks me ürita veel paremat taset saavutada. Aasta alul raadiotesse jõudnud uus “Selgeltnägija” on hästi pikk kuulamislugu, kus on eiratud praktiliselt kõiki kommertsireegleid. Kidrasoolo seal lõpus kestab peaaegu minuti. See on just see, mis oli 90ndatel täiesti mõeldamatu.

Ma ju üritasin 90ndatel ka lugusid teha, kuid siis olid teised tuuled. Palju oli isehakanud produtsente. Ja öeldi lihtsalt, et mis pikk sissejuhatus see siin on!?! Kidrasoolo?? Otsi kidrasoolosid 90ndate lugudest! Need visati kõik välja, absoluutselt.

Aga nüüd on need ajad jälle tagasi. Ma ei teagi, kas tänu Eplikule või kellelegi veel hakkas taas asi muutuma. Harmooniad hakkasid jälle huvitavaks minema, muusika originaalsemaks. Nüüd on uusi häid tegijaid, keda huviga kuulata, palju.

Kas Mahavokil olid sel kuldajal ka mingisugused eeskujud, kui üldse?

Üks bänd, mida mäletan, et meeldis, oli Annie Lennoxi Eurythmics. Näiteks lugu “Tants läbi elu” on just Eurythmicsi sarnase käigu, rütmi ja paueriga. Kare oli mulle just öelnud – talle meeldis ka Eurythmics –, et tee midagi analoogset. Järgmisel päeval oli loo muusikaline materjal praktiliselt olemas. Kindlasti sai neilt – ja ka teistelt 80ndate bändidelt – šnitti võetud.

Aga üldiselt on eeskujusid ju palju rohkem. 70ndatel alustasin oma arust jazz-rock’ist. John McLaughlin, Jeff Beck ja sellised vennad meeldisid. Raul Arrase (Mahavoki bassist – Aut.) ja Kalev Aasiga (Mahavoki klahvpillimängija – aut.) üritasime alul ainult jube keerulisi instrumentaalpalasid mängida. Loomulikult oli kõik väga must, ludistamine, aga eks see töö olegi nagu tippsportlasel. Neli-viis-kuus-seitse tundi sai päevas mängitud. Igal pillil tuleb vahest kümme aastat vaeva näha, julma tööd teha, et mingisugune tase saavutada.

Vahepeal tundus küll – jälle meenuvad 90ndad –, et pillimehed ei viitsi üldse harjutada. Ka see on õnneks muutunud.

Sa kuulad päris palju ka moodsat muusikat.

Enda asjade kõrval on tegelikult üsna vähe aega muusika kuulamiseks. Kuulan peamiselt siis, kui sõidan maale – nädalas korra ikka Padisele – tavaliselt õhtul hilja, ja arvata võib, mis jaama peal mu raadio on. Tavaliselt ikka Raadio 2. 90ndatest saadik olen õhtusel ajal kuulanud Dr. Koitusid ja Saaremetsi ja R2 on põhikanal siiani.

Eks ma lastelt ka õpin. Noorem poiss ostab vinüüle kokku ja vaikselt krutib ka ise drum’n’bass’i. Kui midagi head on ilmunud, siis nad püüavad mulle ka lasta. N-ö koolitavad papat uute asjadega. Mul endal ei ole aega mööda plaadipoode käia.

Ja kui ma oma laste pealt vaatan, siis minu ja noorte mõtlemisel ei olegi suurt vahet. Kuidagi on neil põlvkondadel ühised jooned ilmnenud. Olen ka näiteks ööklubis Meri ja Julma käinud kuulamas, et mõelda, kuidas õiget matsu saada. Nii palju on huvitavaid stiile, mida tahaks teha, aga ei jõua kõike.

See on samuti Eestis võrdlemisi harukordne, et vanema põlvkonna legend uue muusika vastu huvi tunneb. Väga sageli ei huvituta üldse.

Ja väga sageli isegi materdatakse. Sellest ei saa ma üldse aru. Ei pea ju kõigile kõik stiilid meeldima. Samamoodi ei saa ma aru inimestest, kes kuulavad, silmaklapid peas, ainult ühte stiili, et üks konkreetne stiil on ainus muusika. Ma ei saa sellest absoluutselt aru. Kuidas saab olla kinni ainult ühes stiilis?!

Või siis räägitakse, et “see kõik on juba ammu ära tehtud”.

Ei ole kõik ära tehtud. Ei ole ju! Ei ole. Kas või drum’n’bass ja nii edasi. Kas või need vibratsioonid ja asjad, mis ööklubide muusikaga tekivad – neid ei ole ju varem ära tehtud! Nii et see on jama. Need on ikka täiesti uued asjad. Ja iga aasta tekib uusi huvitavaid avastusi.

Milliseid uusi Eesti artiste sa tähelepanuga jälgid?

Mul on nimede peale väga sant mälu… Paari aasta eest välja tulnud Hu? on väga huvitav. Ka see jõudis minuni laste kaudu. Keegi neist ostis plaadi ja autosõidul kuulasime.

Praegu näiteks – Sinine on huvitav. Põnevaid asju on palju ja need ei pea olema kommertslikud. Uued alternatiivsed asjad on õpetanud mind kuulama asju teistmoodi ja ka ise teistmoodi lähenema. Tõenäoliselt pole, jah, kõik vanemad vennad suutnud seda mõista ja on vahel veidi sapised. Eks samal ajal ole ka kohutavalt palju rämpsu. Kohutav (naerab), mida kõike tehakse praegu. Aga peamine – üle pika aja tehakse ka palju head muusikat.

Sa elad stuudioga ühes majas, sul on vaba voli mis tahes ajal siia tulla. Milline on kõige parem aeg muusika kirjutamiseks? Või salvestamiseks?

Ikka siis, kui tervis on enam-vähem heas seisus. Seda on jama rääkida, aga iga nädal on mul selliseid päevi, kus pea on ikka väga uimane. Mul on lapsest saadik peavalud, migreeniprobleemid.

Kõige hullem juhus oli, kui Mahavok sai kümneaastaseks. Estonia saalis toimus kontsert ja sattus täpselt see päev, kui mul tuli tõsine migreenihoog peale. ETV võttis kontserdi veel üles. Ma olin täielik zombi selles migreenis, hirmsas pea- ja silmavalus, aga kogu kontsert sai korralikult ära tehtud.

Kui tervis on korras, siis õhtupoole. Vahel ühe-kaheni öösel. Ja siis on pärast toas kõik tigedad, kui tahan telekat vaadata, et oma loost välja tulla. Muusika jääb ju sisse kummitama – vahepeal peaks kuulama kas või juttu või muud muusikat, et uni tuleks ja oma asjast välja saaks.

Kas sul sedasi ei juhtu, et voodis, kas või magades, tuleb mõni viis pähe ja seejärel tuleks alla stuudiosse kolistada, et see linti võtta?

On olnud küll sedasi. Aga ma ei viitsi. Ja siis lähevad meelest ära. Jube kahju on! (naerab)

Teinekord kuulen ka unes. Nii on korduvalt juhtunud, et kuulen unes oma arust jube vinget lugu või käiku, ja kui hiljem hakkan mängima, siis mõtlen – “kuule, see… on natuke tuttav… kuskilt…” Ega neist lugudest nüüd puudus ka ei ole, et peaks iga pähetuleva jupi kinni püüdma.

Varasest lapsepõlvest mäletan, et kui jalutasin näiteks looduses, siis vahel hakkas täie võimsusega sümfooniaorkestri moodi asi peas mängima. Kõik partiid ja asjad, lihtsalt jooksid peas. Kust see tuli? Absoluutselt ei tea.