26.04.2007, 00:00
Heino ja Anna lugu
Muusikateadlane Kristel Pappel vaatas Indrek Hirve näidendit Heino Ellerist ja jäi kokkuvõttes rahule.
Eesti muusika päevad on viimastel aastatel muutunud
järjest sisukamaks ja ka üllatavamaks, nii et peaks oma järgmise
aasta kalendris juba varakult selle ettevõtmise jaoks aega planeerima.
Seekord oli üks uus algatus iseenesest päris riskantne – näidend heliloojast, ja konkreetselt Heino Ellerist, kelle sünnist möödus märtsi alguses 120 aastat. Õieti polnud küll tähtpäev määrav, pigem Elleri isiksus ja positsioon Eesti muusikas ning need küsimused, mida Elleri lugu esitab oma ajale ja tänapäevale.
Eller oli juba 33aastane, kui lõpetas oma muusikaõpingud Peterburis (vahepeal oli sellest saanud Petrograd) ja naasis koos juuditarist abikaasa Annaga noorde Eesti Vabariiki. Sõdadevahelisel ajal tegutses ta helilooja ja õppejõuna oma sünnilinnas Tartus, pannes aluse tugevale kompositsioonikoolkonnale. See aeg on Indrek Hirve Elleri-näidendi “Pauluse kiriku kellad” olevik, keskpunkt, millest tehakse ekskursse lapsepõlve ja Peterburi-aastatesse ning lõpuks suubutakse helilooja sõjajärgsesse tardumusse.
Tegemist on Heino Elleri monoloogiga, mida aeg-ajalt kommenteerib Autori tekst (esimestel etendustel Linnateatris tegi seda Hirv ise vaba jutuna) ning kuhu on pikitud Ado Vabbe ja Hanno Kompuse mõtteavaldusi (lindilt).
Elleriga samavõrd tähtis on teda ümbritsenud keskkond – inimesed, muusika ja ideed. Seda keskkonda on Hirv kujutanud plastiliselt ja elavalt, tema (s.t Elleri) Tartu ja Peterburi kirjeldustes on atmosfääri ja ilu. Siin on mitu toredat stseeni, näiteks kuidas ta kaasüürilise pianist Annaga tutvus või teda kosis. Anna on näidendis peaaegu kogu aeg kohal, Elleri ümber oma isiksuse ja klaverimänguga, ja seda pianisti ning helilooja Liisa Hirschi vahendusel. (Hirsch valis ka etendusel kõlava muusika.)
Hirv on osanud ilma pateetikata ja kogu vastuolulisuses esile tuua olulisi ideid Elleri-ajast, noore Eesti Vabariigi eneseotsimise päevilt. Mis on moodne kunst, kuidas kirjutada modernse helikeelega teoseid, kui puuduvad ettekandjad ja ka vastuvõtlik publik? Mis on rahvuslikkus, mis on eesti muusika? Need on ideed, millega me tegeleme ka tänapäeval ja mille tollast konteksti Hirv värskendavalt lahti mõtestab. Näidendis on tundlikke ja tabavaid muusikakirjeldusi, eriti paitasid mu kõrvu Schönbergi ja Bergi iseloomustused.
Ellerit mängib, õigemini avab meile ta sisemonolooge, Rain Simmul: see on poisikeselik, kinnine, häbelik, humoorikas Eller, või väsinud ja unetuse käes piinlev. Jutt muusikast kõlab Simmuli suus loomulikult ning on sümpaatne, et ta mängib klaveril ka paar fraasi.
Linnateatri intiimses saalis sai Margus Kasterpalu lavastus energiat nii kõlavast muusikast kui ka lähedasest kontaktist publikuga, kelleks vähemalt teisel etendusel olid peamiselt muusikud ja muusikahuvilised. Mõne detailiga muudeti aega ja ruumi – noodilehed rippumas lava kohal (kunstnik Kristiina Münd), konjakipitsid ja karahvin, paberossid, avatud või suletud ribikardinad.
Näis, et Hirv suutis Elleri isiksusega leida südamesideme. Seetõttu on ka arusaadav, et tal oli kahju loobuda stseenidest, mis kajastavad Elleri sisemist tühjust ja unetust pärast abikaasa Anna arreteerimist ja surma, ning helilooja nõutust uue, nõukogude okupatsioonivõimu suhtes. Aga saalisistuja jaoks hakkas siit hargnema nagu uus teema, uus vaatus. Etenduse sisulise lõpuna mõjus hoopis varem kõlanud klaveripala “Kellad” – nagu kokkuvõte ühest ajajärgust.
Seekord oli üks uus algatus iseenesest päris riskantne – näidend heliloojast, ja konkreetselt Heino Ellerist, kelle sünnist möödus märtsi alguses 120 aastat. Õieti polnud küll tähtpäev määrav, pigem Elleri isiksus ja positsioon Eesti muusikas ning need küsimused, mida Elleri lugu esitab oma ajale ja tänapäevale.
Eller oli juba 33aastane, kui lõpetas oma muusikaõpingud Peterburis (vahepeal oli sellest saanud Petrograd) ja naasis koos juuditarist abikaasa Annaga noorde Eesti Vabariiki. Sõdadevahelisel ajal tegutses ta helilooja ja õppejõuna oma sünnilinnas Tartus, pannes aluse tugevale kompositsioonikoolkonnale. See aeg on Indrek Hirve Elleri-näidendi “Pauluse kiriku kellad” olevik, keskpunkt, millest tehakse ekskursse lapsepõlve ja Peterburi-aastatesse ning lõpuks suubutakse helilooja sõjajärgsesse tardumusse.
Tegemist on Heino Elleri monoloogiga, mida aeg-ajalt kommenteerib Autori tekst (esimestel etendustel Linnateatris tegi seda Hirv ise vaba jutuna) ning kuhu on pikitud Ado Vabbe ja Hanno Kompuse mõtteavaldusi (lindilt).
Elleriga samavõrd tähtis on teda ümbritsenud keskkond – inimesed, muusika ja ideed. Seda keskkonda on Hirv kujutanud plastiliselt ja elavalt, tema (s.t Elleri) Tartu ja Peterburi kirjeldustes on atmosfääri ja ilu. Siin on mitu toredat stseeni, näiteks kuidas ta kaasüürilise pianist Annaga tutvus või teda kosis. Anna on näidendis peaaegu kogu aeg kohal, Elleri ümber oma isiksuse ja klaverimänguga, ja seda pianisti ning helilooja Liisa Hirschi vahendusel. (Hirsch valis ka etendusel kõlava muusika.)
Hirv on osanud ilma pateetikata ja kogu vastuolulisuses esile tuua olulisi ideid Elleri-ajast, noore Eesti Vabariigi eneseotsimise päevilt. Mis on moodne kunst, kuidas kirjutada modernse helikeelega teoseid, kui puuduvad ettekandjad ja ka vastuvõtlik publik? Mis on rahvuslikkus, mis on eesti muusika? Need on ideed, millega me tegeleme ka tänapäeval ja mille tollast konteksti Hirv värskendavalt lahti mõtestab. Näidendis on tundlikke ja tabavaid muusikakirjeldusi, eriti paitasid mu kõrvu Schönbergi ja Bergi iseloomustused.
Ellerit mängib, õigemini avab meile ta sisemonolooge, Rain Simmul: see on poisikeselik, kinnine, häbelik, humoorikas Eller, või väsinud ja unetuse käes piinlev. Jutt muusikast kõlab Simmuli suus loomulikult ning on sümpaatne, et ta mängib klaveril ka paar fraasi.
Linnateatri intiimses saalis sai Margus Kasterpalu lavastus energiat nii kõlavast muusikast kui ka lähedasest kontaktist publikuga, kelleks vähemalt teisel etendusel olid peamiselt muusikud ja muusikahuvilised. Mõne detailiga muudeti aega ja ruumi – noodilehed rippumas lava kohal (kunstnik Kristiina Münd), konjakipitsid ja karahvin, paberossid, avatud või suletud ribikardinad.
Näis, et Hirv suutis Elleri isiksusega leida südamesideme. Seetõttu on ka arusaadav, et tal oli kahju loobuda stseenidest, mis kajastavad Elleri sisemist tühjust ja unetust pärast abikaasa Anna arreteerimist ja surma, ning helilooja nõutust uue, nõukogude okupatsioonivõimu suhtes. Aga saalisistuja jaoks hakkas siit hargnema nagu uus teema, uus vaatus. Etenduse sisulise lõpuna mõjus hoopis varem kõlanud klaveripala “Kellad” – nagu kokkuvõte ühest ajajärgust.