Kui mõni uudishimulik täiskasvanu tahab teada, mida tänapäeva noored koolis lugema ja analüüsima peavad, siis võtku pihku see köide. Laisale õpilasele ütlen, et kõlbab lugeda küll, kuigi kumbki romaan pole just mingi šedööver – tekstist on väga tugevalt tunda seda, et autor pole enam esimeses nooruses, ta kasutab kohati ponnistatud noortepärast kõnemaneeri ja kipub moraalitsema. Häiriv on ka otsene lugeja poole pöördumine ning hüplemine kirjelduste ja minavormis tegelaskujude vahel.

Noorteromaanidega on veel ka see teema, et omavahelises suhtluses kasutatav keel muutub suht kiiresti ja nii on aastal 2010 kümmekond või rohkemgi aastat tagasi kirja pandud noortekat juba veits veider lugeda. Võib ju vaadata mööda kohati vanainimeselikust keelepruugist, mis on pandud 15aastaste peategelaste suhu. Sel juhul on lugemine ladus, süžeeliinid piisavalt pingelised ja põnevad. Siin on kurikaelu, intriige, armuvalu, puberteedivaevusi ja unistusi. Üldiselt on tegelased korralikud noored, kes ei prassi ega laamenda eriti – või kui juhtub, siis kogemata. Nad on edasipüüdlikud, õppimisvõimelised ja sisimas ontlikud. Ilmselt ei kuulu “Pea suu” ja “Tõmba uttu!” just sedasorti teoste hulka, mis sügavamalt vapustaksid ja jätaksid edaspidisele elule kustumatu jälje. Kuid sellele, kes otsib lahedat ja ladusat lugemist, on see hea lektüür.