Helidega mässav antiglobalist
Muusikuna oled sa tüüp, kes armastab piire ja reegleid lõhkuda. Iseendaga oled ometi teinud lepingu – sinu Personal Contract for the Composition of Music – ja sellega seadnud võrdlemisi ranged reeglid. Miks?
Selle lepingu tähtsaim põhjus on see, et ma ei muutuks laisaks. Et ma ei teeks muusikat muusika tegemise pärast. Need reeglid määravad, et millal iganes ma muusikat kirjutan, pean kasutama täiesti uusi saunde. Ja see on ausalt öeldes üsna vabastav.
Akustilisele muusikule ei oleks need reeglid midagi märkimisväärset. Kui asud mõnd klaveripala kirjutama, siis sa ju ei mõtleks, et kasutad nüüd paari takti Mozartist, järgmisena kaks takti Elton Johnilt ja siis ehk mõned taktid Duke Ellingtoni.
Aga elektrooniline muusika paneb inimesed rangetesse raamidesse. Kui mu ambitsioon on olla originaalne, siis on minu arust väga tähtis, et ma poleks laisk. Ega pelgalt kordaks varemtehtut.
Sul pole siis vähimatki kiusatust enda seatud reegleid rikkuda?
Ma kindlasti… kindlasti… ma kindlasti… ma… EI! (naerab) See ongi vastus!
Tundub pisut rumal ja odav kasutada trummisaundide saamiseks trummimasinat, kui võid kasutada Donald Rumsfeldi või laudu ja toole, mille vanaisa sulle 200 aastat tagasi meisterdas.
Maailmas on nii palju erinevaid lugusid, nii palju erinevaid hääli, et on totter piirata end helidega, mida kõik teised kasutavad. Nagu ma ütlesin: see on vabastav. Muidugi, teinekord võib see üsna frustreeriv olla, kui tean, et võiksin teha väga hea loo, kasutades trummimasinat, süntesaatoreid, sämpleid, ja nii edasi… Saaks ruttu, aga mulle ei paku see poliitiliselt ega intellektuaalselt rahuldust.
Sa oled oma lugudes kasutanud inimkeha helisid, majapidamistarvete kolinat, uuel albumil toiduainete hääli – kuhu edasi?
Ei tea täpselt. See oleneb sellest, kuhu maailm areneb. Ma avastasin, et mu mõjujõud, olenevalt sellest, kuhu mikrofoni suunan, olenevalt sellest, mis jutte otsustan kuulata, on hiiglama suur.
Edasine oleneb kas või sellest, kas George Bush otsustab ka Iraaniga alustada sõda. Või Põhja-Koreaga. Siis ma olen sunnitud teemaga tegelema. Või kui tema valitsus võetakse maha ja asendatakse keskkonnakaitsjatega, kes otsustavad, et Maa on kõige olulisem ja et peaksime ise oma köögivilju kasvatama, siis loomulikult peegelduks ka see minu muusikas.
Muusika peab olema asjakohane, see on väga tähtis. Võimeline täna eksisteerima. See on ka üks põhjus kogu bigbändi-projekti taga – ma ei tahtnud luua midagi, mis oli olemas juba aastal 1938 näiteks.
Kas sul on kogu aeg mikrofon kaasas?
Ei. Kunagi oli. Kuid ma ei ole enam nii väga saundidest huvitatud. Mind huvitavad spetsiifilised saundid spetsiifilisel ajal.
Olen tänaseks helidega väga kaua tööd teinud ja mul on hiiglaslik kogu erinevaid uskumatuid ja unikaalseid saunde, aga nad ei inspireeri mind muusikat looma. Pigem inspireerib mind vee laskmine klosetis kui mõne teatud üliharuldase linnu hääl hetkel, kui ta üle mu pea lendab Mehhikos.
"Big bandi" albumi loos “Simple Mind” kasutad heliallikana Michael Moore’i raamatut “Lollid valge mehed”. Kuidas täpsemalt?
Läbi terve selle albumi kasutan erineval moel raamatuid. Näiteks viimane lugu, seal on lindistatud mind lugemas. Loen raamatust ühte peatükki, mikrofon uksel, nii et kui hoolikalt kuulata, kuuled mind lehekülgi pööramas.
Ühes teises loos kuuled mind raamatuid teatud kõrguselt kukutamas. Siis on seal albumil helid, kuidas trükitakse trükikojas kohalikku ajalehte. Veel on seal üle maailma saadetud ajaleheväljalõiked, millest tegin muusikalise instrumendi, leotades neid vees, mähkides neist kokku “õhupalle” ja pannes nende sisse seemneid, et nad sahiseks. Ning loos “Simple Mind” kasutasin paberi ja Michael Moore’i raamatu füüsikalisi omadusi, et helisid tekitada. Krabistasin lehekülgedega ja nii edasi.
Mis sa arvad, kui sa kasutaksid David T. Hardy ja Jason Clarke’i kirjutatud raamatut “Michael Moore on suur paks loll valge mees”, kõlaks need helid hoopis teistmoodi?
Jah, muidugi, sest seal on hoopis teine arv lehekülgi ja see on kirjutatud muul viisil ning muul otstarbel. Kui ma kukutaks Piiblit, teeks see ju teistsugust häält, kui kukutaksin telefoniraamatut. Kui sa oled pühendunud kristlane, siis sa ei soovi Piiblit pillutada. Sa suhtuksid sellesse raamatusse hoopis teist laadi austusega.
Esiotsa on kõik kinni raamatu füüsikalistes omadustes ja seejärel on oluline, kuidas sa raamatusse kirjutatut hindad. Kui ma näiteks kasutaksin Ameerika neokonservatiivsete parempoolsete propagandaraamatuid, siis ma ilmselt kisuks sealt lehti välja. Või trambiksin nende peal. Või paneksin nad põlema.
Aga kui sel raamatul on minu arvates kindel tähendus ja eesmärk, nagu näiteks Michael Moore’i oma, siis suhtun temasse lugupidavamalt. Kuula, need helid on üsna õrnad ja pehmed. Need helid ei pressi loosse sisse, vaid kulgevad rõõmsalt kaasa.
Parempoolsete raamatuid kasutades võiksid sa siis trash-metal-plaadi teha?
Hehe-hehe-heh, just nimelt!
Kuivõrd globaliseerumise vastane oled sa oma igapäevases elus?
Ütleksin, et mitte väga. Juba sellepärast, et reisin väga palju ning reisides on mul väga vähe võimu. Kui lendan lennukiga, mis on juba iseenesest saastamine, on seal valida Coca-Cola või Coca-Colaga seotud jookide Sprite'i, Fanta jne vahel. Kui sa kokakoolat ei taha – sest pole kompaniiga päri ja soovid neid boikoteerida – ning küsid vett, siis on Ameerika lendudel valida kas Coca-Cola villitud vee või Pepsi villitud vee vahel. Ühesõnaga, sa soovid alternatiivselt mõelda, aga ikka annad sa oma raha neile.
Ja nüüd, seoses töösoleva toidu-albumiga, uurisin põhjalikult mitmete orgaanilist toitu valmistavate firmade taustu. Selgus, et teekompanii Celestial Seasonings, mis toodab taimeteed (herbal tea), on osa ühest suurest toidukompaniist. Uurisin, kes on selle firma omanikud, ja tuli välja, et selle neli omaniku on Philip Morris, Coca-Cola, Monsanto, mis on üks kuratlik keemiafirma, ja Lockheed Martin! Relvatööstur! Isegi tervislike toidukaupade poest taimeteed ostes toetad ikkagi maailma kurjemaid organisatsioone!
Nii et tõepoolest, kuigi üritan meeleheitlikult endast parimat anda, kukun alati läbi seetõttu, kuidas asjad seatud on. Iga otsus on kompromiss. Me oleme võrdlemisi koledas olukorras.
Sul on olnud mitmeid erinevaid artistimaske – kas nad kõik tegutsevad veel või on mõni pensionile läinud?
Jah, nad on pensionil. Dr. Rockit on läbi, arvan, et RadioBoy on ilmselt läbi, Wishmountain on surnud.
Valmiva toidualbumiga seoses olen teinud tõsist uurimistööd ja tõstatan sellel plaadil ka üsna olulisi teemasid - maailmaajalugu, vaesus, nälg, tervishoid - ja minu arust on tähtis, et ma seisaks nende teemade taga enda päris nimega.
Olen tänaseks aru saanud, kuidas ma tahan muusikat kirjutada, miks muusikat kirjutan ja mida ma muusikat kirjutades saavutada tahan. Kui alustasin, siis ei pruukinud ma seda kõike veel teada. Erinevad artistirollid aitasid mul arusaamisele jõuda ning andsid vabaduse katsetada, eri stiilides ja vormides.
Intervjuus Eesti FHMile teatasid, et eelistad töötada inimestega, sest masinad võivad hoiatamata crashida. Kui suured on su kaotused olnud kompuutrite kinnijooksmise tõttu?
Väga hea küsimus… ja vastus on… et ma ei m ä l e t a ! Kui miski on läinud, on see nagu surm. Ei ole võimalustki taastada. Kompuutrid on nii külmad ja see külmus on üks osa nende edust. Neil ei ole emotsionaalset külge, nad kordavad lõpmatuseni seda, mida sa palud neil korrata. Kuni elekter või mälu otsa saab.
Kui masin midagi ära kaotab, on see kohutavaim tunne. Järgmisel päeval pead lihtsalt uuesti alustama. See on nagu surm.
Ühesõnaga, mõnda meistriteost sa kaotanud ei ole?
Kindlasti olen tundnud, et olen midagi olulist kaotanud. Või head. Aga see on okei. Eile näiteks pidin ma Londonisse tagasi lendama. Et mul jääks kaks vaba päeva stuudiosseminemiseks enne Montreali sõitmist, aga otsustasin San Franciscosse jääda. Ühesõnaga, äkki kirjutanuks ma oma meistriteose just täna, aga selle asemel räägin sinuga telefonis (naerab).
Vead, juhuslikud vead, on loomingulise protsessi osa ja toimuvad täiesti meelevaldselt.
Teinekord häirib mind ka see, et kõik selle aja, mis olen veetnud lennukites, oleksin võinud stuudios lindistada. Kümme albumit vähemalt.
Miks on nii, et paljud elektroonilised muusikud pöörduvad mingil hetkel pärispillide, jazz-muusikute, orkestrite, bigbändide jne juurde?
Selletõttu, ma arvan, et tehnoloogia ei ole veel piisavalt hea. Sa oled kunstnik, kes on sunnitud väljendama ennast arvutihiirega. Naeruväärne. Võrreldes näiteks 90-liikmelise orkestriga. Mõtle sellele meeletule võimaluste kogumile! Hiiglaslik potentsiaal, turbulentsus, millised emotsioonid, milline kontroll ja samas võimalused spontaansuseks ja vigadeks.
Aga kõik, mis sul on elektroonilises muusikas, on hiir! Kohati ehk ka klahvpillid ja see on 500 aastat tagasi leiutatud seadeldis. Paljud elektroonilised muusikud pole eales klaverit õppinud, kuid sellegipoolest kasutavad klaveri klahvistikku, et trumme mängida. See on üsna absurdne, veider värk.
Võib tunduda, et elektroonilisel muusikal on pikk ja rikkalik ajalugu, aga tegelikult on see tilluke. Vähem kui 20 aastat, eks. Muidugi kasutati süntesaatoreid ka varem, kuid kui rääkida elektroonilisest muusikast kui omaette liikumisest, siis on see siiski väga noor. Ja tehnoloogia on väga aeglaselt arenenud.
Teisest küljest on ka orkestrid ja jazz-muusikud riknenud ja äpardunud. Nad kardavad tehnoloogiat, arvates, et tehnoloogia on neid välja vahetamas.
Või nagu näiteks rock-bändid. See on täiesti naeruväärne, et inimesed mängivad siiamaani ainult kitarri, bassi ja trumme. Sul on võimalik kasutada millist heli maailmast iganes, aga sa valid need helid, mida sinuga samal ajal kasutavad miljonid teised. Nii on palju raskem originaalne olla.
Sa ei sämpli teiste inimeste muusikat, aga kas sa kuulad teiste inimeste tehtud muusikat?
(naerab) Jah, kuulan küll. Isegi osa minu lemmikmuusikast sämplib teiste inimeste muusikat. No näiteks hip-hop.
Aga tõepoolest, mida vanemaks saan, seda vähem muusikat kuulan. Pigem kuulan meeleolusid kui mõnd raadiojaama. Muusika täidab mu elus väga kindlaid funktsioone ja kindlaid rolle. Üks või kaks korda nädalas olen ma klubis ja kuulan klubimuusikat, ülejäänud aja nädalast kuulan ehk klassikalist muusikat. Kui ma autoga sõidan, meeldib mulle näiteks Bee Geesi kuulata – mingeid tõelisi klassikalisi laulge-kaasa lugusid lapsepõlvest. Nostalgiline element tuleb mängu.
Kui olin noorem, meeldis mulle meeletult muusikat tarbida. Ükstaspuha millist, kogu aeg.
Sa mainisid hip-hoppi. Millist hip-hoppi?
Mulle meeldivad asjad nagu DJ Premier, KRS-1 asjad, 90ndate keskpaiga muusika, nagu A Tribe Called Quest. Ja mulle meeldib siiani väga esimene De La Souli album, see on täiesti geniaalne. Mis sellest, et puhtalt sämplitest tehtud. Ning viimasel ajal tüübid, nagu Timbaland ja The Neptunes - nad toovad muusikasse uusi saunde ja uusi mooduseid, kuidas lugusid kirjutada, see on absoluutselt veetlev.
Ainuke probleem on see, et hip-hopist on saanud uus pop. Seeläbi on meil aina rohkem ja rohkem sitta. Ma olen tõsiselt tüdinud sellest bullshit poseerimisest, raha, relvade ja seksiga. Kas see on kõik? Kas see on kõik, millest sa suudad rääkida? Kas sa midagi muud olulist maailmas ei näe?
Kas sa osaled tänavustel valimistel?
Jah, ma käin alati valimas. Minu arust on okei ka mitte valida, kuid kui teed seda poliitilistel põhjustel, peaksid sa valitsusele kirjutama ja teatama, et ma ei valinud teist kedagi neil ja neil põhjustel. Muidu läheb asi kaotsi.
Kuidas ma hääletan, ma ei tea veel, aga eks ma vaatan, mida inimesed räägivad ja nii. Kindlasti ei vali ma leiboriste, kindlasti mitte Tony Blairi, arvatavasti valin rohelisi. Minu arust on küsimus, kuidas me käitume Maaga, järgmise 50 aasta kõige olulisem. Maaga tuleb käituda sügava hingelise respektiga. Tuleb mitte ainult plasti ümber töödelda, vaid peab üleüldse plasti kasutamisest loobuma.
The Matthew Herbert Big Band esineb 5. märtsil Tallinnas, Sakala keskuses.
Matthew Herbert on briti päritolu eksperimentaalne elektrooniline muusik. Üks micro-house’iks kutsutava alazhanri pioneere. Ta on andnud välja plaate artistinimede Dr Rockit. RadioBoy, Wishmountain ja Herbert alt ning Tallinnas esineb ta projektiga The Matthew Herbert Big Band. Koos temaga on laval 20 muusikut ning abikaasast lauljanna Dani Siciliano. Nii big bändi plaat kui Herberti produtseeritud Dani Siciliano kauamängiv on olnud Areeni nädala albumid.
Oma loomingulises tegevuses lähtub Matthew Herbert iseendaga tehtud lepingust Personal Contract for the Composition of Music (PCCOM), mis muuhulgas keelab tal kasutada trummimasinaid ja sämpleid teiste inimeste loodud muusikast. Oma järgmist albumit komponeerib ta erinevatest toiduainetest erinevates olukordades tulevatest helidest.
