Ärkad hommikul võhivõõras linnas. Kustutad telefonist Google Mapsi äpi ja mis iganes muud kaardi- või navigatsioonirakendused. Astud oma Airbnb-st välja, tõstad mantlikrae tuulekaitseks üles, surud käed sügavalt taskusse ja hakkad sihitult kõndima, mööduvaid objekte endamisi endasse ahmides nagu humanoid-tolmuimeja. Vahepeal seisatad kusagil pargi ääres, surud silmad kõvasti kinni ja lased linnahäältel endast läbi vuliseda. Tulnukast flanöör ei kulge punktist A punkti B, sest eesmärgipärane rühkimine silmaklapistaks meeled ja jätaks sind ilma jumaliku juhuseta.
Just samasuguse finaalist või lõppeesmärgist mittehoolivana kõlab ka Ave Vellesalu ja Helen Västriku loodud audiovisuaalse persooni Vera Vice’i debüütalbum „Vera Versa“. Lood, mis uitavad oma rada mööda ja lõpetavad teekonna justkui veidike vastumeelselt. Tõenäoliselt pole see rada järgmine kord ka enam päris samasugune nagu varem ja muutujate paljusus teebki kogu võrrandi kümneid kordi nauditavamaks.
„Down the Riverile“ on siinsetest rännakutest tõenäoliselt kõige „popilikum“. Vähemalt pikkuse poolest. Ja kummitamisefektilt. Sellele on tehtud ka video. Soovitan vaadata. Lääne Elu kohtub Henrik Vibskovi, Wes Andersoni ja pioneerilaagri öödisko platoonilise romantikaga. Sellele vastukaaluks võib võtta näiteks kaheksaminutilise „Cherry Mooni“. Lõputa lõpuloo, mille teekond võib kontserdil tõenäoliselt kaks korda pikemaks venida. Kuupaiste peegeldus vaikselt loksuvatel ajulainetel.
Eraldi väärib kindlasti mainimist Ö Stuudio Martin Kikase miksi ja masteri talent. Tänu temale on „Vera Versasse“ eriti mahe ära eksida.
