Nende lausetega on üsna täpselt kokku võetud, mis on Skaņu Mežsil aastate jooksul toimunud ja toimus ka tänavu 6. kuni 13. oktoobrini. Lisaksin siia rõhutades juurde, et Skaņu Mežs käib ajaga ja muusika ajalooga ühte sammu, keskmes esinevad artistid, kes on tõepoolest aktuaalselt olulised ja ajaloos kandvad. Artistid, kelle puhul on haip – nii heas kui halvas mõttes – juba toimunud. Mitte nagu sagedasti Eesti festivalide puhul – artisti esimene tutvustamine ja kiitmine algab alles festivali pressiteate väljasaatmisega.

Kui on vaid kaks lähenemisviisi festivali kontseptsioonile – esimene, et kajastada festivalil valitud valdkonnas maailmas parasjagu toimuvat, tuua maailm “koju kätte”, ja teine, et kujutada muusikamaailmas parasjagu toimuv ise käepärastest vahenditest ette, siis meie kandis kipub prevaleerima viimane lähenemine. Üks ei ole teisest tingimata muusikaliselt parem või halvem, kuid paraku sellist festivali Eestis, millel oleks selge ambitsioon oma ala hetke raskekaaluga – nendega, kes paja parasjagu keema panevad – tegeleda, ma ei teagi. Äkki tumeda formaadi festival Body Machine Body on selline? Olgu öeldud, et Skaņu Mežs tegeleb samal ajal ka selle teise lähenemisviisiga – strooriga tippnimede kõrvale otsitakse ka tundmatuid artiste, et nende lugudel sündida lasta.

Aastal 2003 toimunud esimene Skaņu mežs oli esiotsa planeeritud kui Austrias tegutseva elektroonika plaadifirma Mego (millest on tänaseks saanud Editions Mego) showcase-õhtu. Et Viestartsil & co’l oli neli artisti juba peopesal, otsustasid nad mõne esineja juurde kutsuda ja sündmuse festivaliks nimetada. Üks Mego noorte helikunstnike kõrvale palutud esineja oli Bernard Parmegiani – žanri musique concrete alusepanijaid, tollal 76aastane lugupeetu. Ja sellise haardega sihitakse siiani: ühes ruumis uljad noored, teises ruumis väärikad ja müstilised vanad. Aastate jooksul Riia publikut valgustanud ja vaimustanud Keith Rowe, Radian, Kaffe Matthews, 2OT, Carl Michael Von Hauswolff, The Battles, Boredoms, Eliane Radigue, Pierre Henry, No Neck Blues Band, Wolf Eyes, Christina Kubisch, Keiji Haino, Volcano the Bear… Viimastel aastatel on saanud sõna nii kosmiche’i uus laine (Oneohtrix Point Never, Emeralds) kui metal’ist väljapoole kõlavad metal-aktid (Liturgy, Chrome Hoof). Samamoodi on juhatatud lavale Eesti artiste: Andres Lõo, Stella, Maria Minerva, Edasi.

Õuesoleva sügise festivali legend-vanureid oli kolm. John Cage’i õpilane ja kolleeg helilooja Christian Wolff (vanus – 78), kes avas festivali Cage’i 100. sünniaastapäevale pühendatud kontserdiga. Troopilist vene kultuurikeskust meenutavas Splendid Palace’is esinenud ja jällegi musique concrete’i rajajate hulgas olnud François Bayle (80). Ja meie mandri tähtsaim free-jazz’i kangelane Peter Brötzmann (71), kes hingas laval koos noore norraka Mats Gustafssoniga sedasi läbi saksofonide, et see mõjus ühtaegu nii rindkere lahtisaagimisena kui kõige hellema helimälestusena lapsepõlvest.

Ja kui festival lõppes vagura kavaga anglikaani kirikus – ambient-maastikke loov Bee Mask, Soome külma folgi ja tumeda miljöö daam Islaja, kitarrist patjade pealt Fenensz –, siis Skaņu Mesži reedeöö oli nagu üks korralik ööklubi reedeöö. Vanasse kinno rajatud muusikaklubis Palladium ronisid kohaliku soojendaja järel lavale rütmimuusika kaader Stellar Om Source, Ital, Kode9, Laurel Halo, Container, The Haxan Cloak. Vastuvõtuvõimet mul nende kõigi jaoks ei jätkunud – Laurel Halo kava daami tantsulisemast poolest, millel pudemeid tema ballaadi-plaadilt “Quarantine”, oli hingamise peatanud tipp –, aga ka kohalkäinuna teeb kadedaks, et Riias niivõrd tugeva line-up’iga muusikaöö on võimalik. Eestis paistab, et mitte. Seda kummalisem, et publikuhulk Palladiumis ei ületanud 500 inimest. Eestis oleks promootor sellise esinejate nimekirjaga üritusele oodanud õigustatult 1500–2000 inimest…

Ja veel free-jazz ja kiriku-ambient selle ümber... Kuidas ikkagi on võimalik nii kallist festivali pidada? Kui veel mõelda Viestartsi tunnistusele, et kümnenda korrani jõudnud Skaņu Mežsi vastu tundis Eesti meedia märksa elavamat huvi kui kohalik? Hea näide korralikust, selge sihi ja ambitsiooniga festivalist on veel Lätis suviti toimuv ja meie kamaral väga kuulus Positivus. Selle festivali võimalikkust Lätis ja puudumist Eestis on seletatud erineva sponsorlus-kultuuriga. Eestis lihtsalt ei tule suured firmad muusikasündmustele tugevate ja pikaajaliste plaanidega toeks ja ilma kandva koostööta korporatsioonidega pole ainuski suurem festival maailmas võimalik. Toetuste kogumine on suur osa Skaņu Mežsi organiseerimise tööst – peamine osa toest on jupp haaval kogutud välisriikide saatkondadest ja kultuuriesindustest. Piletitulu katab 20% ulatuses kulusid.

“Ma usun, et Skaņu Mežsi taoline festival on igal pool võimalik,” ütleb Viestarts. “See tähendab muidugi tõsist ja aktiivset finantside kogumist ja pühendumist – valmisolekut elada festivali organiseerimise ajal vähemalt pool aastat üsna kasinalt. Eestis peaks ju olukord parem olema – nii palju kui mina lugenud olen, on Eestis riigipoolne kultuuri toetamine kordades suurem?”Kui kedagi huvitab...Skanu mežs toimub Riias alates aastast 2003.

Festival korraldab kontserte alati erinevates paikades – otsib linna pealt uusi huvitavaid ja teemaga sobivaid kontsertkohtasid.

Hindadest – festivali kolme päeva pass maksis tänavu 23 eurot. Üksikpiletite hinnad eelmüügis 10 eurost 14 euroni.

Skanu Mežs on Euroopa eksperimentaalse muusika festivalide assotsiatsiooni, European Cities of Advanced Sound liige. Seda festivalide võrgustikku toetab Euroopa Liidu Kultuurprogramm 2007–2013 ja Läti Vabariigi Kultuuriministeerium.

Ja 10. tegutsemisaastat tähistab festival Julianna Barwicki lisakontserdiga Anglikaani kirikus 29.novembril

skanumezs.lv