Jooksmine ja loodus


Avastasin jooksmise võlud alles hiljuti. Kui esiti arvasin, et ei jõua rahulikus tempos korraga üle kilomeetri joosta, hakkasid distantsid trennisaalis päev päeva järel ootamatult pikemaks muutuma. Nüüd, karantiiniajal, kui spordisaalid on suletud, jooksen võimalikult palju väljas. Kaheksa- kuni kümnekilomeetrine sörk Pivarootsi küla lähistel asuvatel teedel, kus me hetkel perega redutame ja kaugtööd teeme, on üks fantastilisemaid elamusi, mida viimasel ajal kogenud olen. On täiesti võimalik, et ühe varajase hommikutunniga võid seal kandis kohtuda nii kitsekarja, hirvede, jäneste kui ka rebastega. No ja pisut kaugemal põllu peal lasevad ennast imetleda graatsilised sookured, keda näeb seal juba nii tihti, et tahaks mõnele nagu vanale tuttavale tere öelda.

Abikaasa porgandipirukad


Teen ise süüa haruharva, aga abikaasa imeline söögitegemisoskus ei lakka üllatamast. Miks porgandipirukad? Aga sellepärast, et mu kalli kaasa porgandipirukad on maailma parimad. Ja nagu sageli heade asjadega on, siis neid ei tohigi kogu aeg saada, et asja võlu ära ei kaoks. Kui naine kuulutab, et teeb täna porgandipirukaid, siis tähendab see kordaläinud päeva, ülesöömist ja valusat kõhtu. Aga see tasub ennast ära.

Ristsõnad ja mälumäng


Kodus töötades avastad pidevalt enda jaoks uusi tegevusi. Näiteks ristsõnade lahendamine, milles ma tugev pole, aga protsess kui selline, mitte millestki lõpuks õige vastuseni jõudmine – see on äge. Tegelikult on sama asi ka hea mälumänguga. Just ise mälumänge koostades saab aru, mis peitub ühe hea küsimuse taga. Kõige hullemad ja igavamad on faktiküsimused, aga kui küsimus eeldab loogikat ja mängijate kokkumängu, siis on iga küsimuse lahendamine elamus. Uskuge mind, ühe väga hea küsimuse koostamine võtab märksa rohkem aega, kui sellele vastamine. Mõnusad tegevused on mõlemad.