Helsingi tuntuim muusikafestival Flow – õnneks jääb meelde ainult hea
Helsingis toimus tänavu 16. korda Flow festival, mis on oma päris pika eluaja jooksul arenenud väikesest jazz-muusika festivalist suureks ja mitmekülgseks, kriitikute poolt aktsepteeritud peavoolu staaride vastuvõtjaks. Erineva näo ja kõlaga lavasid oli seal, nagu ikka, vanade tööstushoonete vahel palju. Lausa nii, et iga lava ette jõudmine osutus keeruliseks. Oli ka näiteks Pink Space’i nimeline lava, kus toimusid hoopis performance’id ja kanti ette luulet. Esinejaid oli kogu festivalil igast žanrist, mida inimene paugult peast loetleda oskab. Võib öelda, et festival müüb ja suunabki ennast lihtsalt muusikahuvilisele inimesele. Festival möödus edukalt ja külastajaid oli üle 80 000.
Seekord astus üles rohkem kui 140 artisti. Plakatitel olid kõige suuremalt kirjas Austraalia psühhedeelse rock’i ja popi ühemehebänd Tame Impala, emo-rock’i- ja indie-legendid The Cure ning pop-soul- ja R’n’B-lauljanna Solange.
Viimase kontsert oli minule kindlasti festivali kõige eredam mälestus. Ta laulis, liikus ja oli nii võluvalt graatsiline ja isikupärane. Bänd, taustalauljad ja Solange hingasid ja mõtlesid samas rütmis. Laval toimuv oli väga efektne ja iga lavalolija liikumine sammu pealt paika pandud.
Ainuke miinus oli see, et Solange esitas viimased kaks lugu nii, et ta mikrofon, võimendid ega kõlarid ei töötanud. Inimesed kuulasid need lood vapralt ära, kuigi neid kuulda ei olnud, ja aplodeerisid Solange’i toetuseks, kes oli nähtavalt löödud. Ei tea, kas see oli tehniline viperus või oli Solange’ile antud käsk, et ta peab keskööl lõpetama ja siis me ka mikrofoni välja lülitame. Muidugi – miks peaks festivalikorraldajad ise endale nõnda jalga tulistama ja superägeda kontserdi lõppu sellise mõra lööma? Eriti kui publik oli artisti just lavale tagasi plaksutanud. Mulle tunduks lihtsam vabandada mõne suvalise linnaametniku ees, et läks viis minutit üle kokkulepitud aja, kui Solange’i ees, kes tegi oma lood väärikalt lõpuni ning siis lavalt minema marssis. Õnneks jäi lõpuks meelde ainult hea.
Pühapäeva õhtul esines legendaarne emo ja gooti indierock’i bänd The Cure. Reede ja laupäeva õhtuste kontsertidega võrreldes oli publik teinud läbi suure muutuse – kohale oli ilmunud tavapärasest 18–40aastasest publikust elukogenum rahvas. Tundus, et The Cure ja Tame Impala meelitasid pealava ette enam-vähem sama palju rahvast, samas kui Solange’i kontserdil oli lavaesise läheduses päris ohtrasti tantsuruumi. Enne kontserti arvasin, et The Cure mõjub festivalil natuke võõrkehana ja liiga sunnitud liigutusena vanemate põlvkondade kohale meelitamiseks, aga nii see ikkagi ei olnud. Tänu viimase aastate emo, pungi ja grunge’i mõjutustega pop- ja räppstaaride tõusule kõlas The Cure väga nüüdisaegselt ja värskelt.
Mehed laval töötasid autopiloodi peal ja iseendast enam teab mis vaimustuses polnud. Eriti ere näide sellest oli kitarrist, kes kitarrikeeli oskuslikult igas suunas väänas ja painutas ning seda kõike umbes sama väljendusrikka näoilmega, kui on mõnel ummikus istuval pereisal. Erandiks oli muidugi laulja ja The Cure’i, võib öelda, essents ja reklaamnägu, Robert Smith, kellel peas kuulus kahupea ja näos erepunaseks värvitud huuled. Samas mõjusid mulle osa bändiliikmete soengud, riietus ja meik veidi kohustusliku kostüümina, mida pärast kõiki neid aastaid ikka kanda tuleb ja millel tänapäevases kontekstis enam kindlasti sama normi murdvat ning provotseerivat efekti pole. Smithi lauluhääl ja vokaalne võimekus on väga hästi säilinud ja tema ekstsentriline olemus andis kontserdile väga palju juurde.
Earl Sweatshirti kontserdile võis lühike esinemisaeg ka plussiks olla, sest nagu paljudel festivalidel välja tulema kipub, nii ka Flow’l: mõned artistid ei ole n-ö festivaliartistid. Tiheda sõnastuse, abstraktse ja porise produktsiooniga eksperimentaalne hiphop kadus õhtu-kella-seitsmese-valguse, seinte ja laeta lavaesise ees õhku nagu heeliumiga täidetud õhupall, mis mõnel mudilasel käest libiseb. Ja nagu sellest poleks veel küll, siis pisemapoolne, plätudega, suure jopega, arvestatava koguse kanepit suitsetanud räppar oli oma DJga pandud kõige suuremale lavale. Suur osa publikust tundus esimest korda tema muusikat kuulvat ning oli samuti segaduses ega teadnud, kuidas reageerida. Ei osatud nende hakitud ja hüplevate biitide saatel ühe koha peal tammumistantsu käima saada. Vähemalt oli ta ise armas ja heas tujus.
Toredad olid ka hetked, kui James Blake sai endale, nii vähemalt tundus, ootamatult ülisooja vastuvõtu osaliseks ja mitu korda loo lõppedes häbelikult naerma puhkes, kui inimeste kõva aplausi ja huilgamist kuulis, mis muidugi publikule veel indu juurde andis. Ühel puhul, kui publiku aplaus pärat minutit vaibumas polnud, oli ta sunnitud ütlema, et tal saab nii aeg otsa ning võiksime nüüd järgmise laulu juurde liikuda.
Kohalikest artistidest õnnestus mul soomlasest tuttava soovitusel näha Soome Soundcloudi räpparit IBEt. Ta oli veider segu Rootsi uue kooli hiphopi esimelanhoolikust Yung Leanist ja meie Villemdrillemist. Mulle ta küll suurt muljet ei jätnud, aga nähes publikumassi, kes hiiglasliku telgi alla päris hästi ära ei mahtunud ning kellest suurem osa ka kõige viimases reas omaette kaasa laulis, jäi mulje, et tegu on kohaliku nubluga.
Kurb uudis minu jaoks tuli umbes kuu aega enne festivali, kui teatati, et ära jääb Cardi B osalemine festivalil. Kuigi ta asendati Solange’iga, mis ei ole sugugi halb vahetus, oleks festivali elavamana hoidmiseks ära kulunud Cardi B toores energia, halastamatu vulgaarsus, labasus ja ajuvabadus (seda kõike kõige paremas mõttes). See olnuks ootamatu ja lõbus vürts kogu selle intelligentse ja kohati endast liiga hästi arvava pop-muusika sekka.
Kontserdielamusi kammitses liiga väike arv inimesi, kes tantsiksid ja väljapoole nautleksid. Välja arvatud ülerahvastatud techno- ja-house-hoovid, kus iga ruutmeetri peale seisis kaks lõbusas tujus inimest, kes vähemalt üritasid tantsida. Meil on stereotüüp eesti inimestest koosnevast publikust, kes on vaikne ja tagasihoidlik, aga siiski vähemalt esimesed viis-kümme rida inimesi hüppavad, vehivad kätega, laulavad või elavad muud moodi kaasa. Flow’ publikus ei olnud sedagi. Tihti satud seisma inimeste lähedusse, kes on ennast rahvamassist läbi murdnud, et omavahel niisama lava lähedal üle muusika röökides lobiseda. Osalt võib rahulikumapoolset rahvast ka plussiks pidada, sest see jätab muusikale keskse rolli ja niisama pidutsemine jääb tagaplaanile, aga minu arvates on hea publik kvaliteetse popmuusika kontserdielamusest siiski oluline osa.
Samuti võib öelda, et kohati on festivali graafik liiga tihe. Artistilt artistile jooksmist või 15 minutit enne ühe esinemise lõppu lava juurest lahkumist, et järgmisele jõuda, oli palju ning avastamisrõõmu jääb niimoodi lõpuks vähe. Kui kuulata õhtu jooksul juba kolm-neli kontserti ja igaühega neist erisuguseid emotsioone läbi elada, pole lõpuks jõudu enda jaoks täiesti uut artisti avastada.
Festivalialal oli pandud palju rõhku looduse hoidmisele, taaskasutamisele ja energia säästmisele. Palju oli üles riputatud selleteemalisi plakateid ning kontsertide vahel jooksid vastavad sõnumid ka ekraanidel. See kõik on teretulnud ja positiivne, aga kõige selle väärtuse tegi kaheldavaks peaaegu igal plakatil esile tungiva ürituse suursponsori kütusefirma nimi, mis vastutustundlikult tarbima kutsus. Lisaks oli tegu üpris räpase festivaliga. Baarides jagati kokteile ja veini tavalistes plast- või papptopsides, mis pärast iga kontserdi lõppu lavaesist maa-ala katsid, ning raske oli liigelda ilma, et midagi jala all krõbiseks või praksuks. Jääb arusaamatuks, miks Flow ei ole võtnud omaks paljudel Eesti festivalidel kasutusel olevat plasttopsivaba lähenemist, eriti, kui neil on juba väga efektiivne purgi ja pudeli tagastussüsteem paigas. Kütusefirma sponsorlusega loosungitest jääb selgelt väheks ning selle asemel tasuks prügi maha viskamine inimesele võimalikult ebamugavaks ja kulukaks teha.
Kui suuremad kontserdid läbi ja kesköö möödas, kolis melu väiksematele lavadele, angaaridesse ja nurgatagustesse, kus meeleolu tundus mõnus ja pidu lõbus. Seetõttu on ka kahju, et sellest ise osa ei saanud, sest Helsingi takso ega Uberi hinnad ei olnud ei tudengi- ega inimsõbralikud. Ühelt poolt arvan, et umbes 200 eurot maksev kolmepäevane festivalipass on suure isuga muusikasõbrale esinejate nimekirja sirvimise järel enam-vähem mõistlik pakkumine, kuid kõik lisakulud alates 8eurostest jookidest ja 15eurostest lihtsatest praadidest, mis festivaliga kaasa tulevad, teevad olukorra vägagi magushapuks. Lisaks oli mulle selle suve kõige absurdsem avastus, et Helsingi Airbnb hinnad on sama kallid või kallimad kui need, mida Londoni kesklinnas või selle ümbruses ööbimise eest küsitakse. Kui Helsingis tuttavaid või suurt seltskonda, kellega ööbimiskulusid jagada, pole, tuleb ööbimise eest maksta peaagu teise festivalipassi hind. Absurdsustundele aitab muidugi kaasa kuvand linnadest, mis meile elu jooksul ajalootundidest, filmidest, raamatutest pähe on kulunud. Londoni puhul oleks kõrgemad hinnad justkui õigustatud, sest tegu on suure kultuurilise ja ajaloolise tähtsusega Euroopa metropoliga, mis on meist kaugel eemal. Aga kui pärast 80 kilomeetrit ja kahetunnist laevasõitu hinnad vennasrahva juures mitmekordistuvad, siis tundub see justkui ebaõigluse tipp.
See kõik takistas sukeldumist või vähemalt jala sisse kastmist hedonismi merre, mis minu arvates alati hea muusikafestivaliga kaasa tuleb. Samas tuleb tõdeda, et festivali külastas 83 000 inimest ja soomlased ise selle kõige peale üleliia nina ei kirtsuta – jõid üpris muretult 40euroseid veine. Aga tavalisele eestlasele seda festivali, nimelt lisakulude ning osalt ka tuima publiku tõttu, ei soovitaks, kui just ei esine mõni suur või eluaegne lemmik. Viimasel juhul võib see investeering koos põhjaliku eeltööga ära tasuda, sest hea artist annab seal üldjuhul hea kontserdi. Võin julgelt öelda, et tänavused Solange ja Tame Impala lähevad koos tunamulluse Frank Oceani laiviga samal festivalil kindlasti minu elu lemmikkontsertide ja -kogemuste sekka.