Hendrik Adamson
“Om maid maailman
tuhandit”
Koostanud Hando Runnel. Ilmamaa, 2008. 732 lk.
Dinosauruse mõõtu raamatutes võivad geniaalsed
sähvatused pahatihti sügavale ajastuvahu põhja vajuda ja neid
on sellest pagana tüütu üles otsida. Täna aga pole teps
mitte negatiivsete näidete päev. Liiatigi on Hendrik Adamsoniga
esmapilgul lihtne. Kui muust ennast läbi närida ei viitsi või
ei taha, siis tema mulgikeelne pärand on nagunii kindla peale minek. Ega
Nikolai Baturin Eesti suurimat murdeluulevõistlust välja
mõeldes sellele ilmaasjata Adamsoni nime ei pakkunud. Loed ja Anu Tauli
hääl tuleb kõrvu hellitama, nukker, igatsev ja kaunis on olla
ning rindu ronib hõllandus selle sõna parimas mõttes.
Kirjutanud ju Adamson suure osa oma mulgilauludest nii-öelda paguluses
– hetkedel, mil ta kodukandis koolmeistrina tööd ei saanud.
Selle raamatuga võibki autor Runnelile-koostajale lauluisaduses
ära teha, mulgikeelseid tekste jätkub mitmele põlvkonnale
Viljandi kandi roki-, folgi- ja süldibändidele, aga egas mujalt ja
kirjakeelseilgi trubaduuridel tule tühja suuga jääda.
Adamsonil keelepiiridega probleeme polnud, maestro segas iidse Ugandi
pärandit julgelt teiste keeltega ja kirjutas juba 1931. aastal
näiteks nii: “Lõpp kõigile sic transit gloria mundi, /
kõrd saakal puhastep lõukoera kondi / üits valitsep, kik
engelin ta ori, / üits manitsus: memento mori” (“Kiri surnu
pääluul”, lk 58). Või kohe järgmises: “Kui
kunagi sügäven mulla all / me mõtslase-põlve Nianderdal
/ üles levvetes...” (“Nianderdal”, lk 59). Ei olnud
Contra ega Ruitlane sellise mängu vallas esimesed, ja tegelikult oli
“võroismide” ja üldse lõunapoolsete keelendite
kasutamine ning uute ja võõrsõnadega tempimine eelmise
sajandi esikümnendite luules üsna levinud. Lisaks koha- ja
kodulüürikale kohtab raamatus tihti ka Eesti nii-öelda moodsa
kirjanduse kehtestamise aegade “multiplitseerit inemese”
kubistlikke varje. Adamsoni keeletajud olid kogunisti nii ergud, et viisid
klassiku muuhulgas esperantoni välja. Ja tõstku käsi, kes ilma
interneti abita teab, mida tähendab sõna anateem luuletuses
“Needmine”: Anateem äraandjaile, needus rahvareetureile...
(lk457). Aga kes arvab, et “On maid...” üks kurb ja
huumorivaba luulekogu on, see arvab valesti. Suvaliseks näiteks lugu
mehest, kellel on pea asemel kapsas: “Tohmakas, / kohmakas, / too oli
mees: / viina ei võtnud, / naisi ei petnud, / kord ühte
hõlmas ja oligi sees” (“Igapäevane lugu”, lk
429).
Mina ei tea, kui palju on Adamsoni loomes tegelikult tunda
Tuglase või Visnapuu siledat kätt või seda, kas ja kuidas ta
suhestus eluajal näiteks endaga ühes talus sündinud luuletaja
Jaan Kurna ehk Ralf Rondiga. Ja ei tea veel paljusid asju.
Järelsõna on eluloolise osaga üsna kitsi, see ongi raamatu
suurim ja ainus puudus. Tuleb leppida sellega: “Sündisin
sügises sünges, / õdangus hämar-hallis / kevadehelinad
hinges” (“Autobiograafia”, lk 408). Ja tegelikult on
“Om maid maailman...” nii Suur Raamat, et seda suudaks
pädevalt arvustada ainult selle koostaja Runnel ise.
