Henn Mikelsaar “Müüritud”

Ilmamaa, 214 lk.

Bioenergeetika teaduskraadiga kirjaniku viies proosateos juhatab lugeja ülisuurde eravanglasse, kuhu paigutatakse eluaegseid asukaid. Nendest eenduvad põhilise käsitluse alla kunstnik ja tema magistrist vend, kuid ruumi jagub ka doktorile ja erukolonelleitnandile, vähem sepale ja kaevupuurijale. Vanglas kui üldiseks sümboliks nihestatud koosluses on kirik, loomaaed, troopikamaja, haigla, aiad, ridasaun ja mingis kirdenurgas lendab koguni posti-helikopter. Jääb mulje, et pole vahet, kus elad, sest vanglas elad nii kui nii, kuid mida suuremas, seda paremas. Süsteemi võib vaadelda reaalselt toimiva väikeriigina, mille (vangla)ülem on Konstantin Johannes Mark, aga kes võiks selle tähendusliku nimeloogika järgi olla ju ka näiteks Lennart Ivan Rüütel.

Mikelsaare teaduslik-esteetilisse kaemusse pakitud realismil pole klassikalise vanglaga mingit veenvat seost. Pigem paistab uimasevõitu tegevus aset leidvat sanatooriumis, milles antav teraapia peab pikendama eluiga. Vananeva inimese mõnusa tervise ja loova mõtlemisvõime aspekt ning talupoeglikult ettehooldav tõutervishoid on selgelt olulisel kohal. Nagu dendroloogia, botaanika, zooloogia ja üldse bio-värgiga seonduvad vaatlused-mõtisklused. Mul ei unune interferentstiibadega isaliblikas Morpho cypris. Ilma naljata võikski “Müüritud” liigitada liblikateaduslik-positiivseks realismiks.