Meelis Endla

Herald on oma kommunikatsioonis jõuliselt endale nõudmas seda traditsioonilise hevi nišši, kust me leiame luusimas ka GGG ja Varaani varjud. Pealtnäha on selle nõudmisega kõik hästi – topeltkitarri-lead’id rokivad, tempo on olemas ja lauljal on operetlikkust nii hääles kui olekus, nii nagu ühes hevibändis olema peab, aga mingi pusletükk on minu jaoks siiski puudu. Tundub, et „Masinale“ viskab kaika kodarasse produktsioon, mis ei lase loomal üles ärgata. Lihvimise käigus on kuidagi suudetud muusikast energia välja loksutada, lood kõlavad kohati lihtsalt tuhmilt. Üldisest pehmevõitu kõlapildist trügib riff esile esimest korda alles viiendas loos („Võõras omade seas“) ja siis edaspidi loos „Tühjust täis“ või kindlasti ka „Fööniksis“ ja „Foobias“. Tegelikult leitaksegi plaadi teisel poolel see raskus rohkem üles. Inglise keeles on sõna grit, mida siin iseloomustuseks kasutada. Eks see on ju ka puhtalt maitse asi, aga minu arvates võiks kitarr hevis ikka kõlada nii, nagu oleks küünealused mustad. Kõrvale Taaga uut lugu kuulates saan oma tundele kinnitust. Ka Heraldi vanemad plaadid tunduvad „karvasemad“.

Vana hevi mõjub tänaseni hästi, sest neil on toores ja ohtlikuna mõjuv sisu ka siis, kui mängitakse pilli väga hästi. „Masinal“ on hetki, mis selles plaanis õnnestuvad, aga osa Heraldi häid lugusid on kuidagi liiga siledaks lükatud, nii et mõjub rohkem nagu hard rock. Hevi ei peaks kõlama turvalise või mugavana. Soovin Heraldile jõudu naasmaks mõnda rõskesse keldrisse, et loom taas üles leida.