Norra kirjanduse vastu pole vist Eestis erilist huvi, kardan. Ma ise olen olnud ka pigem ükskõikne kui kirglik seda otsima. Wassmo romaan oli üle pika aja esimene norra kirjaniku raamat, mille läbi lugesin.
Seitsmes kohtumine on hea jutukirjandus, just selline, millega tusast õhtupoolikut veeta. Hästi kaasaegne ja meile sarnane elukeskkond, noored heitunud inimesed, nende suhted vanematega ja omavahel, valusad lahkumised ja põgusad kokkusaamised. Teemad, mis jooksevad ju ka läbi uuema Eesti kirjanduse, aga tunnistan, et kuidagi lahjal moel. Ei oska Wassmole Eestist analoogi leida, ehk Viivi Luik, kui just peaks kellegi nime ütlema. Wassmo on väga tundlik, aga sentimentaalne küll mitte. Väga õrnalt ja ettevaatlikult on ta kirjeldanud puudega inimest ja küla suhtumisi temasse. Arvan, et meil võiks see olla väga sarnane. Romaani tekst on vihjeline, täis teadmist Norra kultuurist ja allhoovustest.
Tegevus kulgeb kronoloogiliselt: kaks äärmuslikult erinevatest keskkondadest pärit last, kellest saab kaks teismelist ja lõpuks täiesti võrdset täiskasvanut. Peategelane on sügavalt rannakülast pärit naiskunstnik, kelle ürgset annet asuvad ahnelt lüpsma Berliini, NYC ja teiste maailmalinnade galeriid; teine keskne tüüp on  provintsilinna rikkuri poeg ja pärija. Romaani teljeks on nende põgusad kohtumised, tegelik sisu aga neljakümnese naise elu ja sündmused. 
Tundub banaalne, aga ei ole.