ŠVAABI KIRJANIK HERTA MÜLLER: Naine, kelles on ­elegants ja jõhkrus loomulikul viisil segatud. AFP

Kes on Herta Müller? Nii küsivad inimesed meie naabrite interneti jututubades (Eestis ei eruta kirjandus isegi enam sedamoodi küsima) - ja enamasti ei oska keegi vastata. Kuigi Müllerit on tõlgitud nii soome kui ka rootsi keelde.

Aastate eest Herta Mülleriga kohtudes - ta viibis siis ühepäevase sõidul Tallinnas koos oma soomendaja Raija Jänickega - mõjus ta, õige pikale Saksamaal elamisele vaatamata, pigem rumeenlannana. Või vähemalt idaeurooplasena. Mitte avalalt naeratav, vaid endasse pöördunud ja morn, aga suhtlemisel vahest avatumgi nendest laiade naeratustega tegelastest, keda pärast meie uut iseseisvumist meile juba päris tihti voorima hakkas.

Kõndisime kolmekesi, Raija, Herta ja mina, mööda vanalinna tänavaid ja rääkisime Raijale oma idaeurooplase taagast, mis ometi annab meile lääne inimestega võrreldes erilisi ja huvitavaid teemasid ja narratiive.

Herta Müller oli oma esimese raamatu "Niederungen" avaldanud 1982 Rumeenias, aga juba kaks aastat hiljem ilmus see ka Saksamaal ja pärast kolmanda raamatu "Mensch ist ein grosser Fasan auf der Welt" ilmuvad kõik ta teoseid (kokku üle 20) juba Saksamaal. Jah, "Niederungen", kuidas seda eesti keelde tõlkida? Maadligi? Madalas? Madal maa? Madalused? See on kimbuke süngeid, otsekui pimeduses liikuvaid lapsepõlvemälestusi kodukülast Rumeenias, "kaugemal kui Temesvár" (tolle laulu ajal veel Ungari, nüüd muidugi Timişoara, Rumeenia, tegelikult ju Transilvaania).

Paik, kus kohtuvad mitmed rahvused ja on vahetunud nende valitsejad, kuid ühe põhirahvusena on seal alati elanud saksakeelsed švaabid.

Oma koduküla ja lapsepõlve, mis Mülleri kirjandust kas otse või kaude inspireerinud on, kirjeldab ta selles debüüt­jutukogus sünge irooniaga, ka unenäolisena. Madalale vajutatud on seal kõik, majad, inimesed, teed. "Küla servas muutuvad majad aina madalamaks, vajuvad nii küüru, et enam ei saagi päriselt aru, kus nad lõppevad. Küla roomab alla orgu, kaob koristamata jäänud kõhukate muhklike kõrvitsate sekka. [-] Küla ääres on hunnikus vana kola.

Kasutatud potid lõhkise põhjaga, roostes ämbrid, jalgadeta pliidid, plaadid lõhki, sõelapõhjaks põlenud suitsutorud.

Läbi katkise pesukausi kasvavad kirgaskollaste õitega taimed."

Rumeenia temaatika jätkub läbi mitme Mülleri teose, nii on juba mainitud "Mensch ist ein grosser Fasan auf der Welt" groteskne ja samas valus kirjeldus Rumeenia sakslaste külast Cauşescu võimu ajal. Seal vaevleb mölder Windisch emigreerumisootuses, lootuses saada ihaldatud pass ja lootusetuses, et seda ei tule. Talust tallu lendab surma toov öökull, õunapuu aga pistab ise nahka oma viljad.

1987 emigreerus Herta Müller koos toonase abikaasaga, kel nimeks Richard Wagner, Lääne-Saksamaale, elas seal üle Saksamaade ühinemise ja valis kodulinnaks Berliini, kus on ka praegu ta kodu. Rumeenia ja totalitaarse režiimi all kogetu saadab aga teda ja ta loomingut siiani.

1997. aastal ilmunud ja üle Euroopa laiemat tähelepanu äratanud "Heute wär ich mir lieber nicht begegnet" käsitleb Rumeenia salapolitsei Securitate tegevust. Üldse on Müllerit tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde.

Jah, Rumeenia minevik käib Hertaga nii või teisiti kaasas. Möödunud suvel protesteeris ta kahe Berllini esinema kutsutud rumeenlase sissesõidu vastu, sest neid mehi on süüdistatud koostöös Securitatega. Sellele reageeris omakorda Herta Mülleri omakandi mees literaat ja filosoof Carl Gibson, kes oma raamatus "Symphonie der Freiheit" süüdistab just Müllerit liigses lojaal suses Cauşescu režiimile. Pall on nüüd Herta käes, kes oma sel suvel ilmunud artiklis "Die Securitate ist noch im Dienst" teravalt kritiseerib inimeste kompromiteerimist Rumeenia salapolitsei poolt

Tänavu ilmus ka Herta Mülleri romaan "Atemscheukel", mis põhineb samuti ühe kaasmaalase, Transilvaania sakslase kirjanik Oskar Pastiori (1927 -2006) suulistel mälestustel, mida ta Herta Müllerile oma viimastel eluaastatel jutustas.

See on Rumeenia sakslasest noore mehe lugu, kes pärast sõda koos paljude teiste oma saatusekaaslastega pannakse istuma Ukrainas Novo-Golovkas paiknevasse laagrisse.

Tõsielul põhinev ja väga sugestiivne romaan pälvis kirjandusringkondadelt kohe kõrge hinnangu, romaanist sai üks kuuest kõrge saksa kirjanduspreemia Deutscher Buchpreis tänavusest finaali pääsenud nominendist. (Teatavasti on Herta Müllerit ka varem väga paljude kirjanduspreemiatega pärjatud.)

Võib arvata, et Rumeenia väikese saksakeelse rahvakillu kurb saatus, nende kirjanikele osaks saanud tagakiusamised ja süüdistused, mis ei vaibu isegi tänapäeval, omapärased teemad ja nende valulik-groteskne, otsekohene ja suurepäraste poeetiliste kirjeldustega pikitud käsitlus Herta Mülleri poolt ei jätnud mõjutamata Nobeli kirjanduspreemia auväärset žüriid. Valikute tegemine on ju raske ja alati võib üks väikegi detail otsustajate arvamust määravalt kallutada. Jään siiski seisukohake, et samavõrra kui Herta Müller oleks kõrge autasu ära teeninud ka Jaan Kap linski. Seekord siis sedapidi.

 

Kunagine Herta Müller

See Herta Müller, kellest ma siin räägin ja keda ma mäletan, on täna juba teine, kui oli Herta, kellest ma siin räägin.
Sellest on hulk aega möödas, kui ma viimati Herta Müllerit nägin. Ja nii nagu mina ise olen täna teine kui siis, nii on kindlasti palju muutunud ka Herta.

Nii et mingit lõplikku tõde ja kaljukindlat arvamust Herta Mülleri kohta mul ei ole ega saagi olla.

See oli 90ndate algus ja keskpaik, kui ma temaga vahetevahel kohtusin. Kui mäletan õieti, siis viimati 1996. aastal.

Selle aasta elasin ma stipendiaadina Berliinis ja stipendiumi sisse kuulus ka korter, kus oli võimalik külalisi vastu võtta. Selles korteris käis Herta mul külas. Hiljem tuli elu vahele, sattusin Rooma, Hertaga enam kokku ei puutunud.

Sain temaga tuttavaks tänu Raija Jänickele, kes tõlkis tema raamatuid soome keelde, Raija rääkis Hertast vaimustusega ja kui Herta saabus Helsingisse ühe oma tõlkeraamatu esitlusele, siis saimegi temaga Raija salongis tuttavaks.

Hiljem viis elu meid veel mitmeid kordi ka Saksamaal kokku.

Milline siis Herta Müller tol ajal oli? Õieti, missugune ta oli minu pilgu läbi?

Minule jäi Hertast mulje, et ta on pilgeni täis õudust, hirmu, valu ja vaprust ja et ta ei saa enne rahu, kui ta on selle kõik välja valanud, kui ta on oma raamatud ära kirjutanud.

Mingis mõttes on kõik auhinnad ja preemiad naeruväärsed, seda enam, mida suuremad nad on.

Kõik need Nobeli-miljonid jäävad väga väikseks selle valu kõrval, millest kunstiteosed sünnivad.

Herta Müller kannab endas tänini seda Ceauşescu Rumeeniat, kust ta põgenes. See tähendab teiste sõnadega, et Herta Müller kannab endas üht pimedat ala, üht põrgut, ja tema ülesanne siin maa peal on seda inimestele näidata.

Need pimedad alad, need põrgud on olemas alati ja igal pool, kus elab inimesi, kuid mõnes riigis, mõne režiimi toel luuakse põrgule eriti soodsad tingimused. Seal pääsevad inimeste varjuküljed teravamalt mõjule. Neist varjuküllgest räägibki Herta Müller oma raamatutes.

See, mida Herta Müller on omal ajal Rumeenias näinud ja kogenud, ise omal nahal läbi elanud, seda ei sooviks ühelegi inimesele. Kui Herta jutustas, mis Rumeenias tegelikult toimus, siis võttis tema jutustus tummaks isegi mind, kes ma päris hästi mäletan Kurjuse Impeeriumi õhkkonda.

Näiteks jutustas Herta ükskord sellest, et Rumeenia sünnitusmajades vahetati vastsündinutel käsukorras verd. Kuna kõik lapsed olid riigi omad, siis said nad ka "riigi vere". Hiljem selgus, et lapsed said kontrollimata, HI-viirusega nakatatud verd ja nii tekkis Rumeenias see nende kuulus aidsi-laste probleem.

Kui Herta verevahetusest jutustas, siis muutus see lugu tumedaks müüdiks, Ceauşescu võimu vapimärgks.

Mäletan tolle tumeda loo taustal säramas Berliini suvepäeva. Päike paistis meie veiniklaasidest läbi ja nendest langesid lauale punased värelevad laigud, Herta oli elav ja elegantne, temas olid elegants ja jõhkrus loomulikul viisil segatud, ta oli üks nendest, kes ühendavad ühendamatu.

Viivi Luik