Kuigi Mart Juure ja Urmas Reinsalu meelehärmiks on seriaali läbivaks tegelaseks Eesti mõttes kurjategija, uhke metallist kanepikohvriga ringi tuiav diiler, kes ka ise muhedast mahvist kunagi ära ei ütle, võivad ka keskealised eesti tarikad rahulikult uurida, kuidas seriaal endale ekraani peale saada. „High Maintenance“ ei ole sari kanepist, vaid inimestest, kes seda ostavad. Ja need ei ole siis sõltlased, vaid galerii väga erinevaid ja isikupäraseid tüüpe, kõik omal moel hädas; kimpus oma suhete, töö või olmega. Siin koonduvad erinevad väikesed vinjetid tihti ka ootamatuteks üldistusteks.
Milline siis on nüüd see NYCi Zeitgeist „High Maintenance’i“ järgi? Nagu ikka, neurootiline, poliitiline, heterogeenne, kurb, värviline, kohmakas, aga ka soe, inimlik ja naljakas. Erilise põhjalikkusega maalitakse NYCi iseloomu seriaali teise hooaja esimeses episoodis, kui ühel hommikul tabab linna katastroofiline uudis. On see massitulistamine, uus 9/11 või kas või Donalt Trumpi valimisvõit (tõenäoliselt just see), jätavad stsenaristid mainimata, kuid just siin avaldub „High Maintenance’i“ tegijate nägemus nende kodulinnast kõige reljeefsemalt. Näidates vaheldumisi „Guy“ klientide isiklikke reaktsioone juhtunule; elades läbi leina eri staadiume (šokk, eitamine, häbi, viha ja leppimine), jõutakse metroovagunisse, kus väikese latiinopoisi õhupall libiseb tema käest. Seni nukralt vaoshoitud kaasreisijad elavnevad ükshaaval ning edasi mängib palliga juba terve vagun. Kõik on üks.
Lihtsa, argise ja naljaka tegevuse kujundiks vormimine läbistab kogu seriaali. Iga episood saab oma epiloogi aegluubis võetud lisakaadriga, mis annab kogu sündmustikule uue lisaperspektiivi. Episoodid ise koosnevad üldjuhul mitmest erinevast loost, mis mõnikord omavahel põimuvad, aga mõnikord ka mitte. Me kogeme seriaalimaailmas küllaltki novaatorlikku, aga samas väga elulist, isegi dokumentalistlikku loojutustamise viisi: lood algavad üsna juhuslikust punktist, et siis ootamatult katkeda või saada osaks hoopis paralleelselt liikuvast, teisest loost. Minu jaoks teise hooaja parimas episoodis, „Derech“, satub näiteks klubist lahkunud, üleni siniseks värvitud drag queen ööpäeva-toidupoes kokku konservatiivsest kogukonnast pärit, identiteedikriisis hassiidiga ja ühe hingetõmbega muutub kogu senine arusaam meile tutvustatud tegelastest. Stsenaristid oskavad kunstlikult mõjumata üllatada, kaotamata usutavust, paradoksaalsust ja tänapäeva inimesele olemuslikku jaburust.