„High Maintenance“ on endise abielupaari Ben Sinclairi ja Katja Blichfeldi loodud, kirjutatud, lavastatud ja näideldud komöödia-draama New Yorgi tüüpidest, keda ühendab nende nunnu nuuskmõmmikust kanepidiiler.

Kuigi Mart Juure ja Urmas Reinsalu meelehärmiks on seriaali läbivaks tegelaseks Eesti mõttes kurjategija, uhke metallist kanepikohvriga ringi tuiav diiler, kes ka ise muhedast mahvist kunagi ära ei ütle, võivad ka keskealised eesti tarikad rahulikult uurida, kuidas seriaal endale ekraani peale saada. „High Maintenance“ ei ole sari kanepist, vaid inimestest, kes seda ostavad. Ja need ei ole siis sõltlased, vaid galerii väga erinevaid ja isikupäraseid tüüpe, kõik omal moel hädas; kimpus oma suhete, töö või olmega. Siin koonduvad erinevad väikesed vinjetid tihti ka ootamatuteks üldistusteks.

Kui Tarmo Jüristo poolt siinsamas rubriigis kiidetud teine HBO seriaal ,„The Deuce“, viib meid 70ndate New Yorki, edastades nüansirikkalt linnas toonast tunnetust, siis „High ­Maintenance“ teeb sedasama nüüdisaegse NYCiga. Kuigi esialgu võib meile tunduda, et seriaali teise hooaja peategelaseks on kanepidiiler „Guy“ (Ben Sinclair ise) oma kliendibaasiga, siis seriaalis ette tulevate lugude põimitus ja tegelaste plejaad ehitab üldistavaks peaosaliseks hoopis linna ja tema praeguse vaimsuse.

Milline siis on nüüd see NYCi Zeitgeist „High Maintenance’i“ järgi? Nagu ikka, neurootiline, poliitiline, hetero­geenne, kurb, värviline, kohmakas, aga ka soe, inimlik ja naljakas. Erilise põhjalikkusega maalitakse NYCi iseloomu seriaali teise hooaja esimeses episoodis, kui ühel hommikul tabab linna katastroofiline uudis. On see massitulistamine, uus 9/11 või kas või Donalt Trumpi valimisvõit (tõenäoliselt just see), jätavad stsenaristid mainimata, kuid just siin avaldub „High Maintenance’i“ tegijate nägemus nende kodulinnast kõige reljeefsemalt. Näidates vaheldumisi „Guy“ klientide isiklikke reaktsioone juhtunule; elades läbi leina eri staadiume (šokk, eitamine, häbi, viha ja leppimine), jõutakse metroovagunisse, kus väikese latiinopoisi õhupall libiseb tema käest. Seni nukralt vaoshoitud kaasreisijad elavnevad ükshaaval ning edasi mängib palliga juba terve vagun. Kõik on üks.

Lihtsa, argise ja naljaka tegevuse kujundiks vormimine läbistab kogu seriaali. Iga episood saab oma epiloogi aegluubis võetud lisakaadriga, mis annab kogu sündmustikule uue lisaper­spektiivi. Episoodid ise koosnevad üldjuhul mitmest erinevast loost, mis mõnikord omavahel põimuvad, aga mõnikord ka mitte. Me kogeme seriaalimaailmas küllaltki novaatorlikku, aga samas väga elulist, isegi dokumentalistlikku loojutustamise viisi: lood algavad üsna juhuslikust punktist, et siis oota­matult katkeda või saada osaks hoopis paralleelselt liikuvast, teisest loost. Minu jaoks teise hooaja parimas episoodis, „Derech“, satub näiteks klubist lahkunud, üleni siniseks värvitud drag queen ööpäeva-toidupoes kokku konservatiivsest kogukonnast pärit, identiteedi­kriisis hassiidiga ja ühe hingetõmbega muutub kogu senine arusaam meile tutvustatud tegelastest. Stsenaristid oskavad kunstlikult mõjumata üllatada, kaotamata usutavust, paradoksaalsust ja tänapäeva inimesele olemuslikku jaburust.