High On Fire “Snakes for the Divine”

(E1 Music);Heliriba mässaja hukkamisele.

Naistepäeval ilmunud albumil on juba suur šanss kujuneda aasta mehiseimaks. Kehva muusikat pole HOF kunagi ehitanud — Matt Pike’i ja relvavendade halastamatust rööptegelikkusest välja tahutud neli varasemat rohmakat šedöövrit ei ilmuta mingeid aegumise märke. Tänavusele albumile on aga lisaks juba harjumuspärasele verele-higile-püssirohule, malmhammastega sound’ile ja Motörheadistki väljakutsuvamale rock’n’roll-hoiakule suudetud anda sõnulseletamatu lisamõõde, mis sunnib plaati ikka ja jälle kuulama ning imestama, et selle mõjul nõristuva adrenaliini kogused ei kavatsegi kahaneda.

Võib-olla on see lisamõõde vääramatus — High On Fire muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb peale nagu teisik Hinkusele ““Hukkunud Alpinisti” hotellis”, saate aru. Kultustrio tõhus masinavärk ei jää tühikäigule isegi halvaendelise interluudiumi “The Path” kestel, ning kõik ülejäänu on ülevalt raevukas: “Frost Hammer” ning “Fire, Flood and Plague” lajatavad kuulmesse nagu vasar alasile, “Bastard Samurai” või “How Dark We Pray” kõlavad kiivrikergitusena Sleep-minevikule ning “Holy Flames of the Firespitter” hümnina leegiheitjale. Vastupanu on mõttetu. 8