Hiiglase surm

Randa uhutud vaalhai juhtum paneb Toomas Mikkori Siinai poolsaare tuleviku roosilisuses kahtlema.

Ühel aprillikuu varahommikul heliseb Lõuna-Siinai rannaküla majakese teisel korrusel telefon. Helistab beduiin Salman. Kell on mõni minut enne seitset ja see teeb kõne ebatavaliseks. Sellisel ajal istub ta tavaliselt rätsepaistmes oma emma-kumma naise elutoas padjal. Imeb päeva esimest sigaretti ja joob teed.

Täna aga on ta juba kodust kaugel ja hääl ärev.

“Kas sa tahad suurt kala näha,” küsib ta ja kohe täiendab, et “see kala on nii suur, et sa ei oska seda endale ettegi kujutada”. Kala asuvat kohas, kus Wady Watiri tulvaveed merre suubuvad, ja ta olevat surnud.

Tore, et Salman on viimaks õppust võtnud. Beduiinide maal, kõrbes ja ­merel või nende kokkupuutekohas, juhtub alatasa imelisi asju. Vahel tuleb mägedest tulvavesi. Seda on väga põnev vaadata. Ta toob kaasa kive, muda, liiva, palmitüvesid ja paraku ka laipu. Sagedamini inimesi, harvemini kaameleid, sest loom on targem. Vahel sajab kõrbes koguni rahet. Nii, et hanged maas. Vahel ­lösutab kusagil mürkmadu või toimub purustav kivivaring. Enamasti beduiinid sellest ­võõrale ei räägi. Mis tühja asja üle ikka suud pruukida? Aga aastate jooksul on Salmanile seletatud, et kõik, mis erineb ­igapäevasest, on telefonikõnet väärt. Ja et vahel saab haruldase sündmuse koguni sularahaks moondada. See on siis, kui põnev asi meelitab kokku grupi kahvanägudest ­uudistajaid, kes siis palkavad Salmani endale juhtunut näitama.

See on Salmanile kõige parem asi – kui teda palgatakse kõrbe või mägedesse teejuhiks. Siis on ta omas elemendis ja saab selle eest ka tasutud.

Täna siis räägib Salman randa uhutud surnud mereelukast.

Kui jutt läks väga suurele kalale, nii suurele, et seda ei olevat isegi võimalik kirjeldada, siis peaks olema tegemist vaalhaiga. Siin Punase mere Aqaba lahes enam suuremaid ei tohiks olla.

Ja vaalhai on end Nuweiba ja Taba kandis aeg-ajalt näidanud. Mõned aastad tagasi oli üks Tabas ranna lähedal mitu päeva otsekui ­ankrus. Sukeldujad ja snorgeldajad ujusid talle peaaegu suhu, et siis lasta end seal pildistada. Hiiglane ise ei olnud lasknud end sellest palju häirida. Kuigi hai mis hai, ei ole vaalhai verejanuline ega närviline röövkala, kes teisi alla kugistab. Tema toitub planktonist. Filtreerib kohutava koguse merevett läbi oma päratute lõugade ja kõik, mis sõelale jääb, selle alla neelab. Ta on üsna aeglane ja kohmakas ujuja.

Miks ta tookord mitu päeva Tabas peatus, ei saanud laiemale avalikkusele teatavaks. Võimalik, et seda teadis ainult vaalhai ise.

Vahel nägevat vaalhaid ka beduiinidest kalurid. Nad räägivad, et suur elukas mööduvat paadist väga vaikselt ja rahulikult. Vahel saatvat teda ka väiksemad, aga siiski tähelepanuväärselt suured kaaslased. Beduiinid arvavad, et need on hiiglase järglased.

Salmani päevinäinud Wrangler jõuab logina ja kolina saatel rannakülla, et uudis­tajad peale võtta. Kümne minuti pärast oleme Nuweiba linna piiril, just selles kohas, kus Wady Watiri tulvaveed merre suubuvad. Juhul kui neid tulvasid üldse on. Sellest kuivanud “jõesängist” lähebki tee läbi.

Üsna mere ääres on trobikond valgetes galabyya’des beduiine. Kõik nad uuri­vad midagi. Algul seletab silm ­soolases mudas olevaid sügavaid traktoriroopaid. Ja seal, kus roopad lõpevad, on midagi väga suurt ja väga troostitut. See on vaalhai, seesama siin-seal kohatud hiiglane. Õigemini see, mis temast jär ele on jäänud.

Kohe on näha, et ta pole enam ühes tükis. Nad kuradid on ta juppideks lõiganud! Mitte beduiinid. Beduiinide sõnul tegi seda egiptlane, loomloll turismiettevõtja siitsamalt rannalt.

Eemal madalas rannavees hulbivad üksikud vaalhai jupid. Tuult ega lainet eriti ei ole ja nii nad õõtsuvad vaikselt siinsamas.

Egiptlane oli tulnud hommikul kella viie paiku randa ja näinud enda imestuseks seninägematut mereelukat. Muud targemat ei osanud ta peale hakata, kui et tellis traktori ja paar töömeest, kes asusid hiiglast tükeldama ja traktori järel veest välja kuivanud jõesängi lohistama.

Ei mingit telefonikõnet looduskaitsele ega teadlastele, et need oleksid tulnud ja elukat uurinud. Tema surma põhjust selgitanud ja ta vääriliselt maha matnud.

Egiptlase asutus, kõige tobedamatest tobedam kämping, teenindab paketituriste. N-ö lüpsilehmi (kelle hulka kuulub ka enamik Siinaid külastavatest eestlastest), keda peetakse kinni hotellides teadmatuses ja pimeduses. Neid, keda veetakse džiibi kongis sadu kilomeetreid mööda asfalti, et näidata massturismi poolt äralagastatud värvilist kanjonit või muud odavat lõbu. Eksootilise kõrbelõuna asemel pakutakse paketituristidele süüa sellessamas kämpingus.

Pideva kliendivoo tagab egiptlasele fakt, et ta on mingi klanni liige. Egiptuse majandus on nii nagu Eestiski – klannimajandus. Ei võida see, kel on parim toode, vaid see, kes kuulub ­mõjukamasse klanni.

Eks vennike hommikul vara seal rannas ilmselt seda vist mõtles, et kohale hulpinud vaalhai võiks tema asfaldisafa­rilt turiste eemale peletada. Ning et seda ei juhtuks, tuli hiiglasest võimalikult kiiresti vabaneda.

Selle peale egiptlane juba naljalt ei tule, et vaalhai, ükskõik kas elus või surnud, võiks olla hoopis tõmbenumber. Et senikaua, kui ta roiskuma pole hakanud, võiksid tulla teda vaatama paljud huvilised.

Samamoodi ei tulnud mees selle peale, et äkki oleks hiiglane ja tema surm huvi pakkunud teadlastele.

Ja ei tulnud ta ka selle peale, et vees mööda rannaäärt oleks olnud teda kergem lohistada kui mööda liiva, arvavad hai kõrval suitsu tegevad beduiinid.

Kuna elukas on tölplaste poolt kaunis ära räsitud, siis ei või pealiskaudsel vaatlusel midagi avastada, mis annaks aimu, mis talle saatuslikuks sai.

Beduiinid peavad kõige tõenäolisemaks kokkupõrget laevaga. Siitsamast kulgeb laevatee Nuweibast Jordaaniasse – Aqabasse. Igal aastal lisandub üle vee veetavat kaupa ja sellest tulenevalt ka laevu sellele liinile. Seni on ikka nii, et kus laiutab inimeseloom, seal peab loodus koomale tõmbama. Siin siis jäi nüüd ette see vaalhai. Seda on raskem kindlaks teha, kui palju kahju toob kiirlaeva laine korallrifile ja sealsetele elanikele. Aga eks kõva lõivu maksavad nemadki.

Tegelikult sümboliseerib hiiglase surm kogu Siinai saatust. Kunagisest maailma ühest põnevamast, eliitturismi sihtkohast on saanud läbuturistide tallermaa. Nii nagu jäi see surnud vaalhai ette alguses kaubaveole ja turismile, jäävad egiptlaste röövklannimajandusele ette ka kõik mererannad, korallrifid, kõrbeelanikud, mäed, düünid ja kanjonid. Hosni Mubarak on kuulutanud Siinai oma eelisarenduseks ja see tähendab sellele paigale kindlat surmahoopi.

Juba räägitakse, et Heduda düüni taha El Gibi platoole, ­Lõuna-Siinai kõrbe ühte kaunimasse paika, tehakse uus rahvusvaheline lennujaam. Ja plaanis on veel palju muid lollusi. Kõi ki, kes nendele lollustele ette jäävad, tabab sama saatus mis hommikul rannast leitud hiiglast...