14.06.2007, 00:00
Hiina muinasjutt
Maailma suurima riigi uueks hittmüüdiks on “Olümpiamängud 2008”, kirjutab Tristan Priimägi.
Ja kord olnud selline lugu, et kuldne päike käis
kõrge kaarega üle maa, sest Taeva Poeg valitses kogu taevaalust ja
inimesed Hiinas teadsid, et neid kaitsevad jumalad ja kaitseb ka jumala asemik
maa peal – keiser. Kuna talupojad ei olnud kõige targemad, ei
osanud nad loomulikult kasutada selliseid sõnu nagu
“tsentraliseeritud riigivõim” või “tugev
religioon”, aga ega asjad nimetustest muutu. Oli, kelle poole vaadata ja
keda teenida, ning Fööniks laulis puu otsas taevast keelt. Siis aga,
mäletamisväärsel 1949. aastal põles päike
mõnd aega punase leegiga ja Hiinast sai Hiina Rahvavabariik. Talupojad
said aru, et puuslikul on nägu muutunud – keisri asemel vaatas
plakatilt vastu Mao Zedongi naeratus, kellel oli toekaks lisaks käes paks
raamat. Elu läks edasi, põllud vajasid harimist ja enne kui keegi
jõudis taibata, et keisrite aeg on ümber, laulis lind puu otsas
kaks korda (nüüd oli see varblane) ja Religiooni kõrval
võttis koha sisse Kommunism. Nad üritasid küll alguses
üksteist oksalt alla trügida, aga lõid lõpuks siiski
käed. Hiljem selgus, et Kommunism on sündinud pimedana. Ta ei
näinud oma tegude tagajärgi. Ta usaldas oma nägemuse inimeste
kätte, kes sellega valesti ümber käisid.
Muinasjutud Hiina võimsusest liikusid küll rahvasuus edasi, aga keegi ei märganud, et neil lugudel argipäevaga järjest vähem pistmist oli. Keelatud Linna trepiastmetel sülitasid mehed, kes polnud elus kunagi kulda näinud, ja kuigi nad polnud ka nüüd rikkamad, räägiti, et kogu keisri varandus kuulub nüüd ka neile. See pani neid ikkagi end kuidagi paremini tundma. Vähemalt teoorias polnud keegi kellestki vaesem ega rikkam.
Vaevalt oldi uue olukorra kaksikvõimuga jõutud harjuda, kui lind laulis kolmandat korda, ja Fööniksi ning Varblase kõrvale sättis ennast Harakas-Kapitalism. Varblane ja Harakas asutasid aktsiaseltsi nimega Kommunistlik Partei, millel oli osalus kõigis Hiina Rahvavabariigi ettevõtetes. Eesmärgiks loomulikult rikastumine ja omakasu. Haraka müügimehevõimed olid täiesti hämmastavad. Vanad kõnekäänud, mis kirjeldasid ebareaalseid tootmisprotsesse, nagu “kivist vett välja pigistama” või “sitast saia tegema”, muutusid ühtäkki tõelisuseks. Varblane sai aru, et kõike on võimalik osta ja müüa. Müügitöö paremaks edendamiseks seati aktsiaseltsi juures sisse propagandaosakond, mis tegeles kaubandusmüütide väljamõtlemisega. Et ei tunneks end kõrvale jäetuna need, kellel midagi polnud.
Viimase suurema hittmüüdi koodnimeks otsustati panna “Olümpiamängud Peking 2008”. See oli tegelikult seesama muinasjutt, mida tunti Nõukogude Eestis “Valge laeva” nime all.
Olümpiamängude jõudes pidi muinasjutu järgi kardinaalselt muutuma kõikide inimeste elu. Hiinat õnnistavad oma kohalolekuga lahked ja jõukad võõramaalased, kellega kaubeldes ei kehtesta aktsiaselts ise ühtki reeglit. Samas pidi kõigile selge olema, et selle muinasjutu täitumise nimel tuleb tööd teha. Kõik peavad tooma teatud ohvrid. Ka vaesunud rikšajuht Jan sai sellest aru, et tema kodu-hutong Pekingi kesklinnas (hutong on väikeste tänavate rägastik, klassikaline Pekingi getokvartal) tuleb maani maha lõhkuda selleks, et teha ruumi klaasist majadele. Mis siis, et Jan ise sealjuures oma kodust ilma jääb – “olümpiamängud” on seda väärt.
Olümpiamängudest oli sisse võetud ka insener Ben, kelle sotsiaalseid ambitsioone väljendas pikemaks kasvatatud väikese sõrme küüs. Pikk sõrmeküüs tähendab Hiina traditsiooni kohaselt seda, et tegemist pole lihttöölisega, vaid juba mingit laadi juhi või funktsionääriga. Tänases Hiinas on sellest kombest saanud üsna eemaletõukav snobism, mille abil peavad bussijuhid end paremaks müüriladujatest.
Ben oli saadetud Kurskisse parandama sealse teksavabriku üles öelnud laserit. Tema jaoks sümboliseerisid olümpiamängud mõttelist Hiina vastuvõtutseremooniat päris riikide hulka. Nagu ka paljude teiste hiinlaste jaoks, oli tema mantraks “tugev majandus” (kas see termin ei too teie peadesse kummaliselt tuttavat paralleeli? Ma oleks seda sõnapaari nagu juba kuskil kuulnud), ja selle väljendusteks olid näiteks pealuusse ehitatud välkkiire valuutakonverter ja professionaalne orienteerumine kõigil hinnaturgudel. Ka tema oli aktsiaseltsi lihttööline ja unistas kolme linnu laulmise saatel paremast tulevikust. Tema relvaks õnneotsingutel oli “inglise keel” – Hiinas vähelevinud instrument, mida ta kandis sama uhkelt kui omaaegsed keisri vasallid oma inkrusteeritud mõõka.
Siis aga vilksatas üle maa suurte tiibade vari. Töö aktsiaseltsis jätkus, aga lindude lauldavatesse muinasjuttudesse oli juba siginenud kõhklev toon. Ka rahvas märkas muutust, aga juhatus kinnitas, et kõik jätkub endiselt. Alguses ei märganud keegi, et juhatuse selja taga istub juba mõnda aega uus liige – Raisakull. Raisakulli ainuke soov oli külvata kaost ja segadust, ning tema teiseks nimeks meie haritud kultuuriruumis võinuks olla ka Ökokatastroof.
Raisakulli varju oli siin-seal näha juba 2007. aastal. Liikusid ringi legendid sellest, kuidas kuuemiljonilise Kunmingi linna mitmed regioonid nädalaks veeta olid jäänud, kuna mingid kvoodid oli ahnusest ületatud ja numbrid segi aetud (intsidendi detailid on aja möödudes ja krooniku hajameelsuse tõttu sellest muinasjutust juba kadunud).
Kummaliselt ühesugust pilti võis näha Henani provintsis Luoyangi poole viiva tee ääres ja Henani maakonna muuseumis Zhengzhous. Selleks pildiks oli koopas elav inimene. Kui muuseum viitas ajale enne meie ajaarvamist, siis Luoyangi teel (ja ka Yunnani provintsis Nujiangi jõepankades) nägi seda pilti ka täna. Ligi 100 miljonit inimest Hiinas elavad ka praegu koobastes. Algul oli uue ettevõtte pühal kolmainsusel jäänud märkamata, et kui “varade likvideerimise” kujul on tegemist keisririigi laialitassimisega, on kahju vaid moraalne, kuid kui maavaradega majandusedu nimel samamoodi ümber käia, on tulemused palju tõsisemad. Vesi, puit, süsi, maavarad, metsad – uue poliitika kohaselt oli sellel kõigel hind. Aga milline oli see hind tegelikult, ei teadnud keegi.
Vanad ja targad mehed tahtsid raisakullist lahti saada ja proovisid leida võimalusi, kuidas juhatus ümber struktureerida, firma oli aga selleks hetkeks juba liialt seotud investeeringutega üle maailma, mida tuli kaitsta. Vanad mehed apelleerisid küll mitmele argumendile: nad rääkisid Hiina kunagisest hiilgusest ja sellest, kuidas Hiina kultuur oli kunagi kaugelt arenenum kui muu maailm (Henani maakonnast on leitud maalitud teetasse, mis kannavad aastaarvu tuhat aastat eKr! Sel ajal õpiti õhtumaal alles seda, kuidas üksteisele nuiaga paremini pähe lüüa, aga nemad leidsid juba aega, et tasse maalida). Hiina rahvas kuulas ja mõistis neid. Oldi üksmeelel se lles suhtes, et viimane aeg oleks midagi ette võtta. Lahkarvamused algasid sel hetkel, kui oleks pidanud otsustama, kes siis muutustega õigupoolest alustab.
Ja raisakull laotas oma suured tiivad laiali ja must vari langes üle maa. Selles polnud süüdi Hiina head inimesed, kellel eri lindude laul oli pea segi ajanud ja silmade ette kuldsed virvendused tantsima pannud. Neil poleks sisimas midagi selle vastu, et elada edasi bambusvõrsetest onnis ja puhata jasmiinipõõsa ääres. Paraku oli muinasjutt “Hiina majandusime” kõigi meeled ja keeled sedavõrd mürgitanud, et keegi ei märganudki seda hetke. Hetke, mil kõik otsa sai ja algas juba hoopis teine muinasjutt.
Muinasjutud Hiina võimsusest liikusid küll rahvasuus edasi, aga keegi ei märganud, et neil lugudel argipäevaga järjest vähem pistmist oli. Keelatud Linna trepiastmetel sülitasid mehed, kes polnud elus kunagi kulda näinud, ja kuigi nad polnud ka nüüd rikkamad, räägiti, et kogu keisri varandus kuulub nüüd ka neile. See pani neid ikkagi end kuidagi paremini tundma. Vähemalt teoorias polnud keegi kellestki vaesem ega rikkam.
Vaevalt oldi uue olukorra kaksikvõimuga jõutud harjuda, kui lind laulis kolmandat korda, ja Fööniksi ning Varblase kõrvale sättis ennast Harakas-Kapitalism. Varblane ja Harakas asutasid aktsiaseltsi nimega Kommunistlik Partei, millel oli osalus kõigis Hiina Rahvavabariigi ettevõtetes. Eesmärgiks loomulikult rikastumine ja omakasu. Haraka müügimehevõimed olid täiesti hämmastavad. Vanad kõnekäänud, mis kirjeldasid ebareaalseid tootmisprotsesse, nagu “kivist vett välja pigistama” või “sitast saia tegema”, muutusid ühtäkki tõelisuseks. Varblane sai aru, et kõike on võimalik osta ja müüa. Müügitöö paremaks edendamiseks seati aktsiaseltsi juures sisse propagandaosakond, mis tegeles kaubandusmüütide väljamõtlemisega. Et ei tunneks end kõrvale jäetuna need, kellel midagi polnud.
Viimase suurema hittmüüdi koodnimeks otsustati panna “Olümpiamängud Peking 2008”. See oli tegelikult seesama muinasjutt, mida tunti Nõukogude Eestis “Valge laeva” nime all.
Olümpiamängude jõudes pidi muinasjutu järgi kardinaalselt muutuma kõikide inimeste elu. Hiinat õnnistavad oma kohalolekuga lahked ja jõukad võõramaalased, kellega kaubeldes ei kehtesta aktsiaselts ise ühtki reeglit. Samas pidi kõigile selge olema, et selle muinasjutu täitumise nimel tuleb tööd teha. Kõik peavad tooma teatud ohvrid. Ka vaesunud rikšajuht Jan sai sellest aru, et tema kodu-hutong Pekingi kesklinnas (hutong on väikeste tänavate rägastik, klassikaline Pekingi getokvartal) tuleb maani maha lõhkuda selleks, et teha ruumi klaasist majadele. Mis siis, et Jan ise sealjuures oma kodust ilma jääb – “olümpiamängud” on seda väärt.
Olümpiamängudest oli sisse võetud ka insener Ben, kelle sotsiaalseid ambitsioone väljendas pikemaks kasvatatud väikese sõrme küüs. Pikk sõrmeküüs tähendab Hiina traditsiooni kohaselt seda, et tegemist pole lihttöölisega, vaid juba mingit laadi juhi või funktsionääriga. Tänases Hiinas on sellest kombest saanud üsna eemaletõukav snobism, mille abil peavad bussijuhid end paremaks müüriladujatest.
Ben oli saadetud Kurskisse parandama sealse teksavabriku üles öelnud laserit. Tema jaoks sümboliseerisid olümpiamängud mõttelist Hiina vastuvõtutseremooniat päris riikide hulka. Nagu ka paljude teiste hiinlaste jaoks, oli tema mantraks “tugev majandus” (kas see termin ei too teie peadesse kummaliselt tuttavat paralleeli? Ma oleks seda sõnapaari nagu juba kuskil kuulnud), ja selle väljendusteks olid näiteks pealuusse ehitatud välkkiire valuutakonverter ja professionaalne orienteerumine kõigil hinnaturgudel. Ka tema oli aktsiaseltsi lihttööline ja unistas kolme linnu laulmise saatel paremast tulevikust. Tema relvaks õnneotsingutel oli “inglise keel” – Hiinas vähelevinud instrument, mida ta kandis sama uhkelt kui omaaegsed keisri vasallid oma inkrusteeritud mõõka.
Siis aga vilksatas üle maa suurte tiibade vari. Töö aktsiaseltsis jätkus, aga lindude lauldavatesse muinasjuttudesse oli juba siginenud kõhklev toon. Ka rahvas märkas muutust, aga juhatus kinnitas, et kõik jätkub endiselt. Alguses ei märganud keegi, et juhatuse selja taga istub juba mõnda aega uus liige – Raisakull. Raisakulli ainuke soov oli külvata kaost ja segadust, ning tema teiseks nimeks meie haritud kultuuriruumis võinuks olla ka Ökokatastroof.
Raisakulli varju oli siin-seal näha juba 2007. aastal. Liikusid ringi legendid sellest, kuidas kuuemiljonilise Kunmingi linna mitmed regioonid nädalaks veeta olid jäänud, kuna mingid kvoodid oli ahnusest ületatud ja numbrid segi aetud (intsidendi detailid on aja möödudes ja krooniku hajameelsuse tõttu sellest muinasjutust juba kadunud).
Kummaliselt ühesugust pilti võis näha Henani provintsis Luoyangi poole viiva tee ääres ja Henani maakonna muuseumis Zhengzhous. Selleks pildiks oli koopas elav inimene. Kui muuseum viitas ajale enne meie ajaarvamist, siis Luoyangi teel (ja ka Yunnani provintsis Nujiangi jõepankades) nägi seda pilti ka täna. Ligi 100 miljonit inimest Hiinas elavad ka praegu koobastes. Algul oli uue ettevõtte pühal kolmainsusel jäänud märkamata, et kui “varade likvideerimise” kujul on tegemist keisririigi laialitassimisega, on kahju vaid moraalne, kuid kui maavaradega majandusedu nimel samamoodi ümber käia, on tulemused palju tõsisemad. Vesi, puit, süsi, maavarad, metsad – uue poliitika kohaselt oli sellel kõigel hind. Aga milline oli see hind tegelikult, ei teadnud keegi.
Vanad ja targad mehed tahtsid raisakullist lahti saada ja proovisid leida võimalusi, kuidas juhatus ümber struktureerida, firma oli aga selleks hetkeks juba liialt seotud investeeringutega üle maailma, mida tuli kaitsta. Vanad mehed apelleerisid küll mitmele argumendile: nad rääkisid Hiina kunagisest hiilgusest ja sellest, kuidas Hiina kultuur oli kunagi kaugelt arenenum kui muu maailm (Henani maakonnast on leitud maalitud teetasse, mis kannavad aastaarvu tuhat aastat eKr! Sel ajal õpiti õhtumaal alles seda, kuidas üksteisele nuiaga paremini pähe lüüa, aga nemad leidsid juba aega, et tasse maalida). Hiina rahvas kuulas ja mõistis neid. Oldi üksmeelel se lles suhtes, et viimane aeg oleks midagi ette võtta. Lahkarvamused algasid sel hetkel, kui oleks pidanud otsustama, kes siis muutustega õigupoolest alustab.
Ja raisakull laotas oma suured tiivad laiali ja must vari langes üle maa. Selles polnud süüdi Hiina head inimesed, kellel eri lindude laul oli pea segi ajanud ja silmade ette kuldsed virvendused tantsima pannud. Neil poleks sisimas midagi selle vastu, et elada edasi bambusvõrsetest onnis ja puhata jasmiinipõõsa ääres. Paraku oli muinasjutt “Hiina majandusime” kõigi meeled ja keeled sedavõrd mürgitanud, et keegi ei märganudki seda hetke. Hetke, mil kõik otsa sai ja algas juba hoopis teine muinasjutt.