Hilise Bushi-aja koidikul
Hääl Osamabin Ladenile
George W. Bushi tagasivalimise mõju kohta USA siseolukorrale ei hakkaks ma võib-olla arvamust avaldama, sest esialgu on Ühendriigid veel demokraatlik riik ning kui ameeriklaste enamus soovib näha oma juhina kõhklematult ja vahendeid valimata ülirikaste huvisid kaitsvat inimest, siis, nagu öeldakse, jumal nendega. Rahvusvahelises kontekstis tekitab see siiski kõhedust, eriti kui tõepoolest hakkavad tema nimel maailma-asju ajama Condoleezza Rice ja Paul Wolfowitz. Üldiselt ei meeldi mulle poliitikud, kellel on nende endi sõnul otsekontakt jumalaga. Ja mulle tundub, et nad ka vajavad ja taastoodavad üksteist pidevalt. Selles mõttes on iga George W.Bushile antud hääl ühtlasi hääl Osama bin Ladenile - isegi kui terrorisõjas peaks korda minema teda ennast kätte saada, siis Bushi taktika kasutamisel asub tema asemele kindlasti kohe kümme uut ja veel vihasemat. Terrorismi ei ole paraku võimalik pelga jõuga maailmast välja juurida. Tõelist terrorismivastast sõda ei peeta oma usulippu lehvitavate relvade alt, vaid hariduse, inimväärse elu ja oma kultuuri traditsioonidele tugineva ning rahvusvahelisele õigusele loota võiva demokraatliku elukorralduse levitamisega.
Teine suur võitja USA presidendivalimistel oli mu meelest kahtlemata Venemaa. Olukord, kus suurriik võib oma majanduslike ja poliitiliste huvide tagamiseks sülitada rahvusvahelisele õigusele, kokkulepetele ja organisatsioonidele, hoida oma rahvast küünilise vale küüsis ilma selle ilmsikstulekul kedagi karistamata ning karmide olude tõttu demokraatlikke vabadusi ahendades on praegu Vene poliitilise eliidi hulgas valitsevate meeleoludega võrdlemisi hästi kooskõlas. Juba praegu on Bushi Iraagi-poliitika vähendanud tšetšeenide šansse saada oma probleemi rahumeelsele reguleerimisele rahvusvahelist toetust. Eriti naiivne on mu meelest lootus, et kui Vene ekspansionism kunagi Eestit peaks ohustama, siis oleks just Bushi-sugusest militaristist meile rohkem tuge. Eesti on USAle vajalik liitlane niikaua, kui ta pakub oma poegi talle kahurilihaks, aga kui siin peaks olukord kuumaks minema, siis selguks, et tegemist on vähemuste-ahistajate ja neonatsidega, kellele tulebki koht kätte näidata.
Rein Raud
Bush tahab suureks presidendiks
Probleemid jäävad. Nagu jääb USA paljukordne sõjaline ning majanduslik üleolek mis tahes teisest riigist või riikide ühendusest. Presidendid on inimesed ja tahavad - nii on tähele pandud - eriti teisel perioodil saada Suureks Presidendiks. Teisi sõnu: minna ajalukku pigem istutajana kui kitkujana, pigem kivide kogujana kui kivide pildujana. Igatahes hellitab Euroopa lootust, et Uue ja Vana Maailma vahelised käestläinud suhted loksutatakse normaalseks tagasi.
Nurjunud riigid, kus võimu on enda kätte kahminud mõni paranoiline diktaator või kuritegelik klikk, ei kao meie maailmast. Nõnda ei kao ka küsimus, mida teha, kui nad osutuvad ohuks mitte ainult oma rahvale, vaid ka naabritele. Retoorika, ettevalmistus ja teostus, millega kõrvaldati Saddam Hussein, ei kõlba korduvaks kasutamiseks. Selle võrra oleme targemad. Küllap on jänkidki taipamas, et superriigi militaarne supertehnika ei ole vahend demokraatiaseemnete külvamiseks. Aga küsimus, kuidas suursõdade järgsel sajandil neutraliseerida ähvardava ohu koldeid õigel ajal ning õigel viisil, on endiselt vastuseta.
Ameerika Ühendriikide riigipea ei ole ainuotsustaja. Sestap hoidkem silmad ja kõrvad lahti, mis ümberkorraldusi teeb või ei tee George Bush oma kabinetis ja nõunike ning abide paljupäises leeris. Välispoliitika kursimuutust ei tule, küll aga võiksime oodata nihkeid ja rõhu teisenenud asetusi, kui märkame presidendi meeskonnas uusi nägusid.
Eestil - nagu teistel Kesk- ja Ida-Euroopa maadel - on tänuvõlg ja erisuhe lähedase-kauge Ameerikaga. Kõige muu kõrval tekitab see painet. Kui kodanike enamusele ei meeldi ühel või teisel põhjusel onu Sami toimetused laias maailmas - näiteks Iraagis -, siis: missugune oleks too sobilik innukuseaste, millega meie valitsusel ja Riigikogul tuleks täita liitlaskohustust?
Enn Soosaar
Müstiline Ameerika
George W. Bushi vigade loend on pikk: ühepoolne välispoliitika, terrorismiohu alahindamine enne 11. septembrit, Iraagi ründamine väärmotiividel, täielik saamatus Iraagi okupeerimisel, loodus- ja töökaitse reeglite äärmuslik lõdvendamine, suur tööpuudus ja eelarvedefitsiit. Kõige hullem on aga õigussüsteemiga teadlik manipuleerimine, et võimaldada vangide piinamist. Abu Ghraibis toimunu polnuks võimalik, kui Valge Maja poleks juba 2001. aasta lõpul hakanud otsima juriidilisi võimalusi piinamise legaliseerimiseks. Sotsioloogid rõhutavad, et valimistulemuse määramisel mängisid majandusolukorrast ja Iraagi sõjast suuremat rolli nn „moraaliküsimused“: homoabielud, abort, religioon. Avalikkuse teadlikku desinformeerimist ja õigussüsteemi küünilist manipuleerimist küllap ei peeta moraaliküsimuste hulka kuuluvaks.
Palju on kõneldud USA lõhenemisest. Mõlemad presidendikandidaadid aga kõnelesid pärast valimistulemuste selgumist valmisolekust see lõhe ületada. Tegelikkuses saab see tähendada ainult seda, et demokraadid hakkavad vabariiklastega kaasa lohisema, võttes vähemalt nn „moraaliküsimustes“ üle viimaste hoiakud. Bushil on nüüd vabad käed viia lõpule oma revolutsiooniline programm: sotsiaalkindlustuse privatiseerimine, ühtlaselt madala maksumäära poole liikumine, presidendi ja osariikide võimu suurendamine jne. Seevastu USA demokraatia järjepidavust kandnud kirdeosariikide juriidiline eliit on jäänud selgelt kaitsepositsiooni. Larry Siedentop kirjutas juba mõne aasta eest Euroopa Liidust kui võimalikust varuvariandist juhuks, kui USA demokraatia peaks äparduma. EL-le langenud vastutuskoorem paistab praegusel hetkel lausa lämmatavalt massiivne.
Jättes kõrvale välispoliitika, on kõige huvitavam küsimus see, kas Ameerika sotsiaalsed arengud kujutavad endast kogu maailma tulevikku või jäävad puhtameerikalikeks nähtusteks. Teisest maailmasõjast alates on Ameerika olnud nii öelda maailmaajaloo avangardis – seal esile kerkinud massikultuurilised, tehnoloogilised, majanduslikud ja poliitilised ideed on mõningase viivitusega levinud Euroopasse, samal ajal kui ameeriklased on Euroopast hakanud üha vähem asju üle võtma. Kas fundamentalistlik kristlus, millel on väga spetsiifilised USA ajalukku ulatuvad juured, omab tõsist väljavaadet ka Euroopasse tagasi jõuda?
Kui jah, siis me märkame seda tõenäoliselt esimesena just Ida-Euroopas ja miks mitte meil Eestis. Eestlased on ju hämmastavalt kiiresti muutunud Euroopa indiaanlastest Euroopa kauboideks.
Märt Väljataga
Targemad inimesed teadsid seda ette
Kui üks väiksem grupp on enne valimisi aktiivne ja teeb kõva häält, suurem grupp aga vaikib, hambad tangis, siis jääb mulje, et esimesed on väga võimsad Demokraatide hulgas on palju üliõpilasi, haritlasi, värvilisi ja teisi valjuhäälseid inimesi. Vabadel valimistel kehtib aga „üks inimene üks hääl.“
Vaatlejad alahindasid, et nii nagu suure hulga ameeriklaste loosung oli „ükskõik kes, aga mitte Bush“, nii oli väga paljudel vastupidi: „ükskõik kui head meile ka pakutaks, Bushist me ei loobu juba põhimõte pärast!“ Paljusid viimasel hetkel otsustajaid ilmselt vihastas maailma aktiivne Bushi-vastasus ning demokraatide halvasti varjatud võidurõõm.
Mõlemad pooled üritasid kosida uusi valijagruppe. Demokraadid värvilisi ja noori, vabariiklased usklikke. Tuleb välja, et usklikud on usaldusväärsem kontingent kui noored ja värvilised.
Tulemus näitab muuhulgas, kui õhuke on poliitilise korrektsuse võõp. Kuigi avalikult ei julgevad vähesed öelda, et nad geiabielusid ei salli, siis valimistel nad andsid hääle Bushile, kes seda öelda julgeb.
Vaikiv ameeriklaste mass, kes paariks kuuks ärkas oma permanentsest tarbimismaaniast, tegi asja ära, sest ta tundis, et talle hakataks ora p... ajama.
Mulle isiklikult Bush pole meeldinud, sest õllekates näen palju sama tüüpi lihtsaid mehi. Kerry mulle meeldis. Aga kui ma nägin,kuidas kogu maailm Kerry võitu ihkas, siis mu intellektuaali hale süda hakkas Bushi poole hoidma,
Eriti vihastasin oma lemmikanali BBC peale, kuidas nad ei suutnud varjata oma Kerry-eelistust. Veel viimasel õhtul „The World’is“ rääkis saatejuht demokraatide esindajaga kolm korda pikemalt kui vabariiklasega, ise soosivalt naeratades. Viimase puhul oli tal hoiak nagu võiks olla Kalle Muulil Savisaart intevjueerides. Bushil on ka kenam naine kui ketsupikuninganna.
Mihkel Mutt
Bush ruineerib Ameerika
Huvitav oleks teada, kas keegi andis Bushile hääle tollel naljakal põhimõttel, et „mida halvem, seda parem“. Idee, mida siin-seal isegi soovitati, olnuks järgmine: maailma põhiprobleem on Ameerika ülemvõim ja mitte miski ei ruineeri seda ülemvõimu paremini kui Bush ise. Ja ta on ennast isegi ületanud. Kogu tsivilisatsioon irvitab, et superriiki juhib poolkirjaoskamatu, rumala näoga idioot, mis sest et omas piiratuses kuri idioot. Kestab õnnetu sõda, millest on ammu näha, et see millegi heaga ei lõpe. Ameerika juhtimisel külma sõja aegu üles ehitatud liitlaste blokk on koost lagunenud ning peale Inglismaa kuuluvad nüüd sellesse vaid mõned totruseni ülipüüdlikud idaeurooplased. Kui ehk kusagil Reagani ajal oli tõega kahjulik Ameerikale halba soovida, siis nüüd enam mitte. Ameerika ei ole enam „vaba maailma“ sümbol. Kes Ameerikat vihkab, sellele võiks Bush sobida – eriti kaugelt Euroopast vaadates.
Iseasi muidugi, et see Ameerika-vastasus pole üldse miski poliitiline seisukoht, pigem selle poliitiliselt korrektne aseaine. Ja seepärast mulle päris meeldib üks Naomi Kleini mõte. Tema arust peaks tark, poliitiliselt mõtlev ameeriklane hääletama Kerry poolt lihtsalt seetõttu, et aru saada, mis päriselt toimub. Sest Kerry pole parem. Tal on lihtsalt üks eelis – ta ei ole Bush. Temaga kukuksid fassaadid ja globaalne power koonduks taas. Koos Kerry´ga tuleksid prantslased ja sakslased ka sõpradena Iraaki. Ühesõnaga, siis saaks jälle asjast rääkida, imperialismist ja muust. Ning mitte siunama veel neli aastat Ameerikat ja Bushi karikatuurset portreed. Aga näe, läks teisiti.
Tõnis Kahu
