Hinge kaotanud mood

Kas olete näinud Hayao Miyazaki filmi “Vaimudest viidud”? Seal on tegelane nimega Näotu, kes ahvatleb inimesi kullaga ja pistab siis vaimustunud valimatult nahka. Paisub, muutub aina suuremaks-ahnemaks-aplamaks, kuni filmi peategelane monstrumi võluväel peatab. Kui viimane siis kõik, mille esiti ära õgis, välja sülitab, leidub kola sees ka õrn ja väeti hing.

Tänapäevane moetööstus ei erine näota kujust kuidagi — masse sära ja kullaga peibutades on ta end täis söönud glamuuri, kaotanud oma hinge ja (taas)toodab end ressursist, mida tegelikult kuskil ei ole. Staarid, trendid, blogijad — suur roosa mull, mida kõrvaltvaataja vesise suuga jälgib, ajakirjast kuulekalt näpuga “uue musta” järge otsides. Kus kõik valesti läks?

1959 litsentseeris Pierre Cardin oma naistekollektsiooni masstootmise õiguse ja 1966 tõi Yves Saint Laurent turule esimese prêt-à-porter-kollektsiooni. Algas brändide ja kasumi võidukäik ning suure ja hingega rõivakunsti — haute couture’i aeglane väljasuremine.

Täna ei ole tippmoel mitte midagi pistmist hinge või kunstiga. Kuigi jah, moekunstnikku kui autorit ja loojat pean siiski samasuguseks kunstnikuks nagu skulptorit või graafikutki, ent tema looming on puhas äriline objekt. Õnneks on olemas kontseptuaalseid moekunstnikke, kes vääristavad rõivaid sügavate ideede või probleemikäsitlustega ja hakkavad vastu kommertsmoele, kuid isegi sellisel juhul oli mulle suureks pettumuseks, kui kuulsin ühelt kultusdisaineri juures töötanud tuttavalt, kuidas moemaailma ühe jumaldatuima geeniuse — Martin Margiela dekonstruktivistlik raamepurustav stiil ja trendideülene olemus ei olnud disaineri piinatud tahtest juhuslikult sündinud protest, vaid algusest peale hästi planeeritud äri.

Eesti on ääremaana alati kajastanud suurilma uudiseid ja joondunud selle järgi, mida kaugete suurlinnade, Pariisi ja Londoni moelehed ette nägid. Ja väikekodanlase uhkusega on kohalik tarbija väga nõudlik. Ta tahab šõud, pikemaid lavasid, arvukamat kollektsiooni, meelelahutust ja välkuvaid sääri restoraniprae või kokteiliklaasi kõrvale. Rohkem paljast keha ja orkestrit! Aga see ei ole mood. See on kabaree.

Tõelise moeetenduse esmane ja peamine eesmärk on müüa, nagu turul kala, ja esitleda uut kaupa võimalikele ostjatele. Pariisi moenädala šõud on paras spordivõistlus — need pole mugavad üritused, kus vaataja on kuningas (kui te just ei istu esimeses reas), ja te tahate sinna ise meeleheitlikult sisse saada, mitte teid ei kutsuta sinna.

Moenädalatele eelnevad unetud ööd ja päevad — praktiseerides ühes moemajas, töötasime seitsme praktikandiga järjest 21 päeva 14 tundi päevas. Ja seda täiesti tasuta, puhtast kirest. See ongi see hingeraasuke, mille najal kogu moetööstus püsti püsib — kirglikud noored tudengid-internid, kelle ainus tasu on kogemus ja lootus, et ehk õnnestub neil valitud erialal tänu sellele tööd leida, vahel harva kõlab ka vaikne aitäh.

Kui ei oleks praktikante, ei toimuks mitte ühtegi šõud, sest moemajadel lihtsalt ei oleks mitte kuskilt võtta ressurssi, et maksta töötundide eest, mille tulemus siis lõpuks 8 (jah, kaheksa) minutiga vaatajate eest läbi lipsab. 6+7=8 ehk 6 kuud tööd ja vähemalt 7-kohaline number kulusid võrdub 8 minutit pressi ja moemaailma kõige tähtsamate inimeste tähelepanu. Milleks see kõik? “Because he is living his dream” — oli vastus minu küsimusele ja viide disainerile. Sellise hinnaga?

Hingetust soodustab ka see, et kõrgelt hinnatud moekoolides eelistatakse andekatele jõukaid õpilasi, sest rahakaid ootavad ees võimalused ja tulevik. Kurb, kas pole? Tänane edukas disainer ei ole mitte looja, vaid hea mänedžer, kes palkab endale illustraatori, konstrueerija, õmblejad, fotograafi ja pressiesindaja, omamata tihti õrna aimugi, kuidas asjad valmivad. Miks peeti Alexander McQueeni nii andekaks, kiideti ja hinnati? Sest 16-aastaselt Savile Row’le rätsepa õpipoisiks läinuna teadis ta, kuidas asjade valmistamine käib, kuidas sünnib vorm — liha ja luu hinge ümber. Samas kugistas monstrum ka tema hinge. Ja seda väga kurvalt: McQueen võttis endalt tänavu veebruaris napilt kuu enne oma 41. sünnipäeva ise elu.

Moe kui sõnumikandja kausis on juba tükk aega seisnud läppunud vesi. Mässumeelne noorus on oma hinge vahetanud plastmassi vastu — hipsterid erinevalt hipidest ja punkaritest, kellest esimesed levitasid armastuse sõnumit ja teised protestisid süsteemi vastu, on oravad ärirattas. Olen veendunud, et hipsteriusulistel on kuskil Ray-Banidega jumal, kes võtab õhust plastmassprille nagu Sai Baba vibhuti’t, toitub noortest hingedest ja kelle ainus käsk on, et noored pärast afterparty’t afterafterparty’le läheksid. Kas me seda tahtsimegi?

Siinjuures hämmastab, kui palju pannakse Eestis teiste maadega võrreldes rõhku oma välimusele. Nagu ka otsustamine inimeste üle välimuse järgi. Ma ei saa minna üldistest normidest tekitatud surve mõjul isegi kodupoodi, ilma et mõtleksin, kuidas välja näen — ja ma lähen ju ainult süüa ostma.

Seepärast meeldib mulle kõigist Euroopa linnadest, kus elanud olen, enim Berliin. Õhk on vaba, tänavatel on tunda, kuidas aeg on rahulik. Saba ei püüa peast ette saada. Inimesed näevad välja lihtsad, meie mõistes ehk isegi räpakad, ent ausad ja siirad. Londoni noorte hoolikalt kaalutletud väljaveninud kampsunid ja lõhkised püksid on siin praktilise kulumise tagajärg. Igaüks kulgeb oma rada, on tema ise ega sega teisi. Saab vabalt olla ja mõelda.

Sõites rattaga mööda vaimust elavaid, vitaal­seid tänavaid, leian end tihti mõttelt, et on aeg, et midagi muutuks. Et glamuurikoletisest kola välja tuleks ja me ei toidaks teda enam roosade illusioonidega. Et kõik saaksid oma unistused ellu viia, kedagi ekspluateerimata. Disainerid, ärimehed ja kliendid mõistaksid asjade tegelikku väärtust ja seda, millest see tuleneb. Ideaalis kujutan ette, kuidas koonduvad ühiste huvidega loomeinimeste rühmad, toimivad koos ning vahetavad oma toodangut teiste sarnaste rühmade või klientidega. Kaob rahakesksus ja väärtusühikuks oleks südamega tehtud töö tund. Mood oleks aeglasem, hoolivam, personaalsem ja — hingega.