Hinged lähevad kollidena
Nad tulevad väikesest valgest kuudist. Tühi ruum ja laud. Laual väike katkine mängutoos, kus kirikuväravast tiirutab lõputult sisse ja välja väike inglike. Teised tegelased on ära murdunud, kuskile haihtunud. Süsteemist põgenenud.
Järgmises, suuremas ruumis on kogu see hullumeelne seltskond ise kohal ja minekul, täies hiilguses.
Hingede gäng põriseb, suriseb, koliseb, sest mõnel neist on propeller seljas ning see tekitab müra, nagu teeks keegi remonti, puuriks auke ja saeks midagi.
Nad on üleni valged, ja nad haisevad veel värske värvi järele, mmm!
Ja nad on täielikud veidrikud. Mitme peaga, pallidest kehadega. Mõnel on all rattad, teistel käed ja jalad mõlemad. Pead on neil karvased ja näod grotesksed, totakalt naeratavad ja rahulolevad. Veidi meenutavad Tobias Stretchi tehtud kolle Radioheadi loo “Weird Fishes” video jaoks, kes seal ringi seiklevad.
Seltskonna ees on trobikond juhthingesid, kes näitavad kambale teed, rusikad püsti. Nad on teel valgusesse!
Esimene assotsiatsioon, mis sellise vaatepildiga haakub, on muidugi religioon. Kes siis peale “spirituaalsete inimeste” või usklike arvab, et inimene elab veel mingil moel pärast surma edasi ja hakkab siis instinktiivselt kuskile valguse poole, sooja kohta minema.
Aga ega need Jassi hinged pole mingid inglid. Nad on pigem näiteks õllemaiad lõbusad sellid, mingi kamp rõõmsalt piduseid tegelasi, kellel on võib-olla tekkinud just äsja geniaalne idee, kuhu edasi jooma minna või mis lollus järgmiseks ette võtta.
Just selliste hingedena näeb ka Jass oma skulptuuri osalisi. Nad on need hinged, kes hingedepäeval käivad kambakesi majast majja ja maiustavad neile aknalauale jäetud vorstivõileibadega.
Need, kes on aga piisavalt rikutud mõtlemisega, võivad siit üles leida ka natsianaloogia, iroonia massikäitumise üle. Kaunikõlalise mängutoosi pealtnäha muinasjutulisest maailmast kasvavad välja hoopis monstrumid. Nagu need lapsed seal Michael Haneke “Valges paelas”.
Aga kui Haneke filmi peategelased olid kavalad ja nutikad, siis Kaselaane töös on nad ikkagi pigem ullikesed lambakarjas. Need, kes raiuvad küsimusi esitamata suunas, kuhu teisedki lähevad. Ja kes on samal ajal jube rahul valitud teekonnaga. Neil pole mõtteski kahtluse alla seada, et ega seal lambi taga seina või mingit prussakapesa ees pole. Nad usuvad siiralt, et seal on õnn, nirvaana, paradiis.
Religiooniga Jass Kaselaan ise oma tööd ei seosta. “Ma ei tea. Mulle ei tundu see religioosne ja ma ei tahaks seda ka mingi liikumisega otseselt seostada. Mängutoosi puhul mind algul häiris, et seal on kirik ja üks ingel laseb ringiratast. Aga ma ostsin selle Tallinnas mingist Kopli kaltsukast kümne krooni eest. Tundus, et see on nagu pisike maailmamudel. Kindlasti on see vihje meie kultuuriruumile. Midagi pole teha, kui sa ostad mängutoosi, siis üldjuhul on seal ingel ja kirik,” räägib skulptor.
Aga lambid? Valgus “tunneli lõpus”? “See ongi väga laialivalguv, aga ka põnev teema just selle pärast, et pole konkreetseid vastuseid (et mis saab pärast surma – M. S.). Okei. Räägitakse viimsest kohtupäevast ja millest iganes, aga mulle tundusid need lambid olevat sellised, nagu kasutatakse ülekuulamisel. Vähemalt vanades filmides on nii. Eks ta mulle ka natuke meenutab seda natsivärki.”
Kaselaan on surmateemaga tegelenud juba mitu aastat, mitmes varasemas installatsioonis. Esimene selles tinglikus seerias oli kujurite aastanäitusel “Monument räägib: Võim ja vabadus” olnud töö “Jää vabaks Eesti meri”, kus Jass võttis iseendalt “surimaski” ja pani sellest 14 koopiat laulma “Jää vabaks, jää vabaks”.
Siis, 2009. aastal tuli “Luigelaul” Hobusepea galeriis. Seal oli üle 40 sea surimaski, kes ruigasid kooris viimset karjet. “See oli kindlasti jõhker näitus,” meenutab Kaselaan. Inimesed seal väga kaua sees ei suutnud olla.
Eelviimane töö “Tulge tagasi, inimese lapsed” oli möödunud aasta augustis üleval Tallinna Linnagaleriis. Terve kunstisaal oli täis hauaplatsi riste, mis seisid seal Chopini leinamarsi saatel. Külastajal oli tunne, nagu olekski ta sattunud surnuaiale.
Kõiki neid töid ühendab heli ja skulptuuri kokku sõlmimine, mis teeb tema teosed hästi kakofooniliseks, mõnikord isegi ängistavaks. Just vaikiva vormi ja hästi valitud muusika kooslusel tekkiv ebakõla muudab tema tööd erutavaks, intrigeerivaks. Sa võid silmad kinni panna, neid seapäid mitte vaadata, aga see luigelaul sööstab sulle ikka läbi kõrvaaukude otse pähe. Kuigi hinged lahkuvad elust justkui kauni mängutoosihelina saatel, tekitavad nad ise ikka korralikku müra.
Veel ühendab töid see, et kõik need kujud on valget värvi, robustsed, tehnitsistlikud. Nii nagu ta jätab värvi ebaühtlaseks, jätab ta ka vormist ülevoolanud plasti ääred lõikamata, sensorite ja propellerite juhtmed igale poole rippuma. See on kihvt! Jätkab talle omast, isikupärast stiili.
Aga mis pagan tal selle surmateemaga siis ikkagi on? “Ma olen üsna kindel, et kõik inimesed on sellest mõelnud või neil on tekkinud kujutluspildid sellega seoses, olenemata haridusest, religioossest või sotsiaalsest taustast. See teispoolsuse peale mõtlemine on kuidagi inimesi ühendav,” arvab Jass. “Mulle endale tundub see lihtsalt põnev. Juba lapsena kujutasin ma ette, et jube huvitav oleks teada, kuidas see asi käib ja mis siis juhtub, kui inimene sureb. Ja praegu, skulptorina, oli põnev sellisele asjale anda konkreetne kuju ja vorm.”
■Sündinud 1981. aastal Tartus.
■On lõpetanud Tartu Kõrgema kunstikooli ja Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri erialal. Ta on end täiendanud Berliinis.
■Õpetab praegu Tartu Kõrgemas kunstikoolis skulptuuri.
■Näitus “Hingede rändamine” on Tartu Kunstnike majas avatud 24. aprillini.
 |
