Hingepõletik
Põlvkonnaromaaniks nimetatud “Üksteist” koosneb tegelikult kahest romaanist, mis embavad teineteist – või üksteist? – nagu must pipra- ja valge soolatops, yin ja yang, öö ja päev, ida ja lääs, põletik ja talvitumine. Peategelase kuju aga, olgu ta nimetatud SA (kas tarokaartide Sauade rüütel?), ning stiili intensiivsus sulatab nad ühte – ning kes kord juba on raamatu avanud, ratsule karanud, sel pole enam tagasiteed.
Miski selles lauses alarmeerib sind – see kõlab otsekui käsusõna; kood, mis antakse alateadliku programmi käivitamiseks – kuid sa unustad selle tunde juba hetk hiljem, sest erutus, ärevus ja lootus valgub su teadvuses tuhandeid lühiühendusi põhjustades kõikjale nagu sülearvutile voolanud absint.
See on omamoodi pöörane raamat pidetusest, tühjusest, meeleheitest, armastuse igatsusest ja võimatusest. Kuigi SA keha veel mäletab, kui lihtne oleks õnnelik olla, tiirutab ta mõte vaid ümber ühe posti, justkui lühikese lõa otsa pandud ning janust ja näljast hullunud koer. Raamatu ajendiks tundubki olevat reaalne valuni ulatuv rahutus – hingepõletik, mis ei lase olla.
Ja sa ei saa aru, mille pärast sa nutad, sest põhimõtteliselt on kõik ju hästi või siis vähemasti mitte veel halvasti. See on lihtsalt see tühjus, mida sa korraga tunned, otsekui oleks kohutav kahur tekitanud su keskele augu, mida nüüd täidab mingi kummaline võbelev mälupilt; kaader filmist, mida kunagi üles võetud pole. Selles nägemuses seisate te kahekesi mahajäetud mererannal, teades sõnatult, et olete teineteise jaoks olemas, teineteisega koos, kuni lõpuni välja.
Igatsus olla kahekesi sunnib jälitama üksteist – Sa jätab täiesti tähelepanuta E ja D tunded, kes on pühendunud temale, et ükskõik mis hinnaga olla ühenduses A või N-iga. Suutmata mõista, miks ta ei leia vastuarmastust, kahtlustab ta oma obsessiooni objekte soovis teda piinata, nautida oma võimu – ning püüab katkestada suhte esimesena. Armastus selles raamatus on viirus, mille vastu puudub vaktsiin.
Selle varjatud ilusa haiguse kirjeldus tundub ajastule sümptomaatilisena – kujutlus, et sa võid teha kõike, mida tahad, sest keegi ei hooli. “Ta ei taha, et sa teda armastaksid; ta tahab ise kedagi armastada,” kirjutab SA ammuse lapse ema talle mõistva hoolivusega, eeldamatagi, et seda märgatakse.
Sest korraga on teda tabanud hirm – hirm selle ees, et ka armastust pole olnud; et kõik, mis on olnud, on olnud üksnes ta paaniline kartus saada keskealiseks ja vanaks, et siis, ühel keskpärasel hetkel, saada surnuks, olles jätkuvalt üksi.
Romaanis “Üksteist” valitseb nii intensiivne visuaalsus, et raamatut sulgedes pole kindel, kas see, mis läbi elati, polnud pigem film. Või unenägu? Kuupäevad, mis näivad kokku kuuluvat kas pedantsusest või paanikast kantud kellaaegu märkivate sissekannetega, on veel saabumata.
Mitte midagi ei juhtu, ei juhtu enam kunagi. Uni sellest, mida ei olnud, on kõik, mis on.
Krister Kivi
“Üksteist”
Menu, 2010. 200 lk.
