Hipifestival Noa laeval

Ida-Austraalias toimunud röögatul Woodfordi festivalil eksles ringi Tom Valsberg.

Kuus päeva vihma, muda ja muusikat meelitavad igal aastal Brisbane’i lähedale metsa 140 000 külastajat. Kuue päeva jooksul esinevad Woodfordi festivalil ligi 2000 artisti, andes kokku üle 400 etenduse, kontserdi ja workshop’i. Kuna vaid ­kahesaja-aastasel Austraalial puudub valge mehe tähenduses kultuur kui selline, siis on see manner nagu Noa laev, hoides endas iga mandri kultuure ja inimesi. Woodford on sellest hea näide, sest rahvas on igas mõttes värviline: aborigeenid, mustad Aafrikast, jaapanlased, araablased, juudid ja loomulikult lademeis valgeid igalt poolt üle maailma.

Festivaliküla on nõnda suur ja nii hullu ülesehitusega, et isegi viimasel päeval leidsin end mitu korda eksinuna. Festival on täis kümneid lavasid ja sadu poode, kust saab osta muusikainstrumente, hilpe, kunsti, mööblit, ehteid, mustkunstitarbeid, drooge ja palju muud. Lõdvestamiseks ja enesearendamiseks võib proovida eri massaaže, reikit, akupunktuuri, tarokaarte ja meditatisioone. Ka köökide valik on väga lai: Prantsuse pannkoogid, Hispaania paellad, Kambodža pelmeenid, Saksa wiener-schnitzel’id, Hare-­Krishna, Tai, Etioopia ja Jamaica kohvikud. Kusjuures kõikides töötasid ka vastavast rahvusest/usundist inimesed.

Etteastete ja workshop’ide kogus ­Woodfordis oli lihtsalt hämmastav: vile-, kitarri-, ­trummi-, trompeti-, reiki-, meditatsiooni-, jooga­õpitoad, ­digeridoo ehitamise, flöödi meisterdamise, savi voolimise või marionettide valmistamise workshop’id, üle kümne tasuta tantsutrenni ja veel kõikvõimalikud seminarid pealkirjadega näiteks “Maailma halvim muusika”, “Isaks olemise kunst” ja “Tere tulemast, UFOd!”. Viimasel räägiti, et ufod on aretanud kogu elu maal, ja kutsuti inimesi end kloonima ja ehitama maale ufode jaoks saatkonda. Kas pole vahva! Lisaks sai igal õhtul vaadata tummfilme eri bändide muusika saatel ja imetleda kas või terve päev läbi akrobaatikat, kloune ja illusioniste grandioosses tsirkusetelgis.

Lisaks organiseeritule toimus tänavatel ka nii mõndagi improvisatoorset. Luuletajaid, koomikud ja pillimängijaid ilmus udust välja alati, kui vihm veidi järele andis. Minu üheks lemmikartistiks oli mees, kes rippus tundide viisi pea alaspidi puu küljes, hoides käes kaabut, kuhu sai münte visata. Teine kahtlemata parim sell oli hiinlane, kes ajas rahva enda ümber kokku suurt kilet hoidma ja joonistas kilele paksu seebivahuga suure kana. Siis ronis kilele ja hüppas seal, kuni kukkus läbi kile, nii et verd lendas ja mees ise kägarasse maha jäi. Rahvas sattus loomulikult paanikasse, aga see oligi osa trikist, sest peagi tõusis hiinlane tomatipastasena üles, kummardas ja kõik plaksutasid.

Muusika maagilisest torust

Muusikuid oli Woodfordi esinema tulnud kokku ligi kaks tuhat, suur osa neist siiski tuntud ainult teisel pool maakera. Kõige sügavama mulje jätsid mulle aborigeenist laulja Archie Roach, kahest trummist ja digeridoost koosnev Wild Marmelade, Cat Empire, Blue King Brown, Extended Family ja aafrikast pärit Te-Te, keda nimetatakse uue põlvkonna Bob Marleyks.

Midagi enneolematut oli aga üks mees, kes kannab nime “that one guy” (

http://www.that1guy.com/

) – ja auga. See on mees, kes üksi oma imepilliga “Magic pipe” kütab üles vabalt kümme tuhat pealtvaatajat. Maagilist toru ehitas Mike Silverman kolm aastat ja see on üks imetabane veidi harfikujuline võimu ja vaheplokkidega ühendatud jurakas, millel on kaksteist sensorit ja kaks keelt, mille peal mees mängib rütme, teeb h&au ml;äli ja laulab.

Muusika, mis torust väljus, ulatus psühhedeelilisest drum’n’bass’ist hip-hopi ja dub’ini, aga vahelduseks laulis mees ka a cappella’t ja välja tuli midagi veidrate lastelaulude sarnast, mis ajas inimesed täiesti arust ara.

Teine minu lemmikartistidest ei teinud aga muusikat, vaid maagiat. Space Cowboy (www.myspace.com/spacecowboy) ehk ­Chayne Hultgren on üks 42 inimesest maailmas, kes neelab pidevalt poolemeetriseid mõõku ja muud kola, loeb inimeste mõtteid ja painutab mõttega lusikaid, klaase ja kahvleid. Viimase numbrina pani paljudes maades tuntud illusionist oma silmakoobastesse kalakonksud, mille küljes rippus kett, ja vedas niiviisi kasti, mille sees istus kaks tema sõpra. Mulle väitis ta, et need kõik on trikid, mitte mateeria painutamine, ja tema maagiasse ülde ei usugi. Mõtete lugemisele sain ma juba pihta, kuid kui minu käes olev kahvel (mille ma ise kaasa tõin) hakkas krussi tõmbuma, kui tema selle ümber kätega vehkis ilma seda puudutamata, hakkasid mul ajud peaaegu suitsema. Tema muudkui kihistas naerda, ütles, et ma mainiksin artiklis kindlasti, et kolm nädalat tagasi tegi ta Sydneys maailmarekordi, neelates alla 17 mõõka korraga. Sedapsi.

Psühhedeeliline mänguasi lastele

Kuigi Austraalias on napsutamine üsnagi moes, oli Woodford suhteliselt kaine koht. Kohtasin küll aga tüüpe, kes olid just hallutsinogeenseid seeni söönud (neid kasvab seal hunnikutes) või tahtsid proovida Bindeezit. Kui mulle näidati mingit väikest plastmassist kassi, ei saanud ma õieti aru, millega on tegu. Mis on Bindeez? See, mida nüüd loete, on tõenäoliselt üks tobedamaid tõsiluguid, mida kuulnud olete. Läinud aasta jaanuaris lansseeriti imeline mänguasi nimega Bindeez. See oli üks paks pastakas, mida sai täita pisikeste kuulidega ja nendest kuulidest sai joonistada teatud alusele mitmesuguseid kujundeid (jänesed, autod, kassid jne). Ning kui seda kujundit siis veega pritsida, kleepusid kuulid üksteise külge ja jäidki nii. See imemänguasi võitis 2007. aastal ametlikult Austraalia parima mänguasja auhinna.

Kui aga 2007 novembris hakkas lastevanematelt tulema kaebusi, et nende lapsed näevad hallukaid, ja mõned lapsed isegi sattusid haiglasse, avastati, et need kuulid sisaldavad ainet liquid ecstasy. See on seesama droog, mida tihtipeale filmides pahatahtlikult kokteili sisse puistatakse, et kedagi siruli saada ja kuskile ära vedada. Just sellest ainest see 3–12aastastele mõeldud (aasta parima mänguasja tiitli võitnud!) lelu oligi valmistatud.

Kusjuures piisav doos on umbes neli kuulikest, ent 40 dollarit maksvas pakis on neid koguni viissada – piisav saja inimese uimastamiseks!

Bindeez on nüüd ametlikult keelatud, küll aga oli festivalil müügil aineid, mis on täiesti legaalsed. Festivali kõige popim poeke nimega Happy Herbs müüs näiteks taimset ecstasy’t, kärbseseenepulbrit, kõikvõimalikke viagrasid ja palju muud alternatiivset alkoholile.

Kogu tulu heategevuseks

Woodfordi festivali korraldab Queenslandi ­Folgi Föderatsioon ja suure menu tõttu otsustasid nad kogu festivali 360 hektari suuruse ala ära osta. Kuna QFF tegeleb palju ökokultuuriga ja taaskasutusega, läheb kogu tulu ­pangalaenu tagasi maksmiseks või loodushoiuks.

Viieteistkümne aasta jooksul on istutatud sinna 70 000 puud. Aasta läbi elab ja hoolitseb Woodfordi metsa eest umbes viiskümmend inimest ja kaks korda kuus koguneb suurem grupp nimega Puukallistajad hoolitsema spetsiaalselt puude eest.

Sar naselt Viljandi Folgiga kasutab ka Woodford vabatahtlikke, sel aastal töötas 2500 vabatahtlikku. Festivali pilet maksab 4000 krooni, aga selle saab mõnepäevase tööga tasa teha ning töid jagub WC puhastajast kuni ­stage manager’ini. Minagi kasutasin võimalust teenida piletiraha tagasi ja sain korjata kolm päeva hommikust õhtuni telkijatest maja jäetud õudust sõna otseses mõttes s***as ja mudas. Selline mõnus kogemus paneb kõike sellele järgnevat aega oma elust imetlema ja hindama. Soovitan kõigile.

Seega, kes kavatseb järgmise tuusikuga sõita Austraaliasse, võib nüüd kaaluda selle planeerimist aastavahetuseks – Woodfordi festivali ajaks. Lisainfot selle imelise festivali kohta saab

http://www.woodfordfolk.com/

.  Festivalilt võib edasi rentida auto ja põrutada 300 km ülespoole surfers paradise’i, mille nimi juba räägib enda eest.

PS Kui kahtlustate, et austraalia pilet on liiga kallis, siis 18 000 krooni eest õnnestus mul Emirates airlinesiga broneerida pilet

Riia-Istanbul-Dubai-Melbourne-Auckland-Sydney-Singapur-Hongkong-Dubai-Istanbul ja tagasi Riiga. Ja reisi jätkub aastaks.