Te olete pikalt nõukogude hipide teemaga tegelenud. Kuidas see teema teieni jõudis, kas siin on ka mingi isiklik lugu?

Midagi liigutas minus juba siis, kui lapsena kuulsin hipiliikumisest Ameerikas. Olen alati kuulanud palju rokkmuusikat. Mäletan, kuidas teismelisena armusin Jim Morrisoni. Samast ajast pärineb mälestus sellest, kuidas 1990ndate lõpus oli minu sünnilinnas Paides „sõda“ niinimetatud karvaste ja kiilakate vahel. Mina ja mu sõbrad – muusikud, melomaanid, boheemid – olime siis need karvased. Tikkisin isa vanade Levi’se teksade servadesse liblikad, kandsin kaelas ja käte ümber palju kulinaid.

Ülikooliajal algas jälle selline maailmaränduri periood. Käisime sõbrannaga Indias, Kuubal, mitmel pool Aafrikas. Pikemalt seiklesime Lõuna-Ameerikas, millele praegu vaatan tagasi kui tõelisele transdimensionaalsele hipiajale. Midagi sellest reisist, mis kujunes omamoodi vaimseks rännakuks, on talletatud ka raamatusse „Seitse maailma“. Kummalisena tundub ka tõik, et hiljem Fulbrighti stipendiaadina sattusin õppima just Berkeleysse. Niipalju siis isiklikku.

Aga magistritöö Tartu ülikoolis etnoloogiaosakonnas kirjutasin postsovetlikust mälukultuurist, tegin välitöid ka Venemaal. Eks ilmselt arusaam kultuurimälu poliitilisusest ja sellest, kuidas minevikukäsitlused on alati seotud oleviku huvidega, andis tõuke otsimaks teistsuguseid mälupilte nõukogude ajast. Mäletan siiani vaimustust, kui lugesin esimest korda Vladimir Wiedemanni raamatut „Maagide kool“, mis paiskas täiesti segi Mart Laari ajalooõpikutes kujutatud pildi. Nõukogudeaegse hipiliikumise teemaga suhestub ka minu huvi vastupanuliikumiste, subkultuuride, keha poliitika ja psühhedeelia vastu. Filmi hoidis südameasjana ka soov pöörata tähelepanu rahuliikumise ideele ning pikale patsifismi ajaloole Ida-Euroopas ja Venemaal, mis on seda olulisem mitmel pool maailmas pead tõstnud autoritaarsete režiimide taustal.