Hirmus tore
Veidrad, nilbed, lõbusad ja absurdsed – nii iseloomustaksin
Harry Egipti kirjutatud ja lavastatud reklaamfilme, kodumaise reklaamikunsti
puhast klassikat, mis nüüdseks on kokku kogutud ühele DVD-le.
Egipti reklaamfilmid aastaist 1979–1989 (lisaks kaks tööd veel
kahest hilisemast kümnendist) kujutavad endast suurepärast ja
esmapilgul ammendamatut materjali visuaalse semiootika uurijale, kõik
need mängud massikultuuri, Playboy esteetika, kitši, camp’i,
disko, alateadvuse, klišeede ja isetegevusega, ajavaimu, kosmopoliitse
noortemoe, pedagoogika ja didaktika, groteski ja nõukogude ideoloogiaga
moodustavad sellise märgilabürindi, et seda mõne näite
peal lahti harutada oleks puhas intellektuaalne rõõm.
Kuid kes oskaks Egipti filme vaadelda rahvusvahelises kontekstis? Tuua
paralleele, otsida erisusi, leida kokkulangevusi? Nii vähe või
palju, kui olen juhtunud 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate
välismaiseid reklaame nägema, julgen väga üldistavalt
arvata, et Egipti filmid pole omas ajas erand.
Härra
Egipt, millal te esimest korda reklaamfilme nägite ja mis tundeid need
teis tekitasid?
Esimest korda nägin reklaamfilme 1960.
aastate keskpaiku mustvalgetena Soome reklaamitelevisiooni kanalilt, kus
öökull alati mõnusalt silma pilgutas. Paraku pidin neid Soome
kanaleid käima vaatamas naabripoiste juures, sest võõrasisa
keeldus kategooriliselt soomekeelseid kanaleid tuppa laskmast. Isiklikust
televiisorist ja värvilisena sain Soome kanaleid jälgida mitte varem
kui aastal 1975. Soome MTV reklaame vaatasin alati huvi ja imetlusega.
Kui palju olite esimesi reklaame tehes kursis tollase Eesti
reklaamiesteetikaga?
Eesti reklaamfilmi esteetikaga olin
väga hästi kursis – olin ju enne seda seitse aastat
töötanud Eesti Televisioonis teleoperaatorina ja selle töö
kõrvalt jälginud ka Eesti Reklaamfilmi tollast toodangut. Esimest
korda nägin filmifestivalidel välismaiseid telereklaame Brnos
1986.
Teie filmides esitleb reklaamitavat toodet või
teenust peaaegu alati meelalt, ahvatlevalt mõjuv noor naine. Kuidas te
sellisele sensuaalsele kujundile tulite? Kas olite kursis näiteks 1970.
aastate visuaalselt halva maitsega Inglise reklaamiga, mida võrdlemisi
nilbelt parodeeris Benny Hilli show?
Kui asusin Eesti
Reklaamfilmis suvel 1979 toimetaja tööpostile, siis toodeti
Reklaamfilmis veel enamikus mustvalgeid reklaamfilme.
Minul tuli
kõigepealt kohaneda filmitootmise protsessi omapäraga ja alustada
otsinguid enda kehtestamiseks sellel uuel mänguplatsil. Selleks polnud
tarvis teist kõrgharidust omandada, et taibata, et vahel peavad
reklaamfilmides vilksatama ka pilkupüüdvad kaunitarid.
Kataloogikaubana neid keegi ei pakkunud – järelikult tuli nad ise
leida ja neile filmides esinemisvõimalusi pakkuda. Arvan, et reklaamis
kenade inimeste kasutamine on kõige vähem minu leiutis.
Kas tsensuuriga ei tulnud tegemist teha, kas kuulsite ka
süüdistusi erootikaga liialdamises?
Lõpuks
ometi kuulsin ka noomivaid sõnu nende paljastuste kohta – need
ilmusid aastal 2007 Olav Osolini kirjutatud ja Eesti Ekspressis avaldatud
artiklis, mis oli pühendatud Peedu Ojamaa loodud Reklaamfilmi 40.
aastapäevale.
Siinkohal tuleb seletada, miks neid etteheiteid
varem kuulda polnud. Õndsal nõukogude ajal pidid kogu rahva
pilgud koonduma partei ilmeksimatu juhtimise järgi. See, kes vaatas
delikaatselt paljastatud keha poole, osutus ketseriks ja temaga tuli ka
vastavalt käituda.
Perestroika tormituulte puhudes ei julgenud
a
ga keegi enam ketsereid korrale kutsuda, sest absoluutne kuuletumine dogmadele
polnud enam moes.
Mitu koopiat üht filmi tehti ja kelle
vahel koopiad jaotati?
Igast filmist telliti vähemalt
neli, vahel viis koopiat. Üks koopia läks tellijatele, kaks koopiat
televisioonis näitamiseks ja üks koopia jäi Reklaamfilmile.
Nõukogude ajal võis televisioonis ilmselt eetriajaga
priisata – teie esimesed reklaamfilmid kestavad rohkem kui minuti! Miks
hakkasite filmide kestust poole minutini lühendama, kas tellija soovil
või taipasite, et mida ökonoomsem ja kiirem reklaam, seda suurem on
tema mõju?
1980ndate algusaastatel maksis eetriminut
televisioonis 24 rubla. Soomlased nii pikki filme ei näidanud. Ja ega
meilgi polnud põhjust neid tarbetult venitada. Eks püüdsime
siis ideaalina näha 30sekundilist filmi.
Teie
reklaamides näidelnud (tulevaste) kuulsuste nimekiri on ju väga pikk.
Kuidas leidsite oma modellid, tollal veel tundmatud suurused (nagu Annely
Peebo, kes laulab 1986. aasta reklaamis “Jalatsitegijaks 43.
kutsekoolis”, või praegune multimiljonär Kätlin Maran)
või noored näitlejad ja muusikud?
Kuidas ma
Annely Peebo üles leidsin – seda peab ilmselt tema käest
küsima, sest mina ei mäleta. Arvan, et ta ilmus silmapiirile koos
bändiga, keda näeme reklaamfilmis, aga ma ei mäleta isegi seda,
mis bänd see oli ja kes seal mängisid (kõik meeldetuletused on
teretulnud!).
Oletan, et Margus Kappel soovitas mulle Annely Peebo
bändi ja sealt see hargnes. Kätlin Marani suhtes on meie
mälestused veidi erinevad – mina mäletan, et kohtasin teda
Pirita rannal, tema arvab, et Raekoja platsil. Mis puutub näitlejatesse ja
muusikutesse, siis tuli neid ikkagi veenda selles, et nende panus on
planeeritavas filmis asendamatu.
Kuidas toimus tollal
reklaamfilmile originaalsete laulutekstide tellimine? Et teie andsite idee ja
Ott Arder, Priit Aimla, Jüri Leesment jt siis sellest lähtudes
kirjutasid?
Esimene tekst “Kalevi
nääripeole” tuli Priit Aimla sulest, tema kirjutas ka
sõnad “Luksuskaupadele”. Tekst osutus nii andekaks, et Peedu
Ojamaa keelas ära selle filmi näitamise televisioonis pärast
kella kuut õhtul. Hilisemad laulutekstid on kõik Ott Arderilt,
“Kakaopuding” Jüri Leesmendilt. Tekstide tellimisel oli
erinevaid variante. Näiteks on “Sidruni” reklaamis kogu
materjal Tallinna maratonil kõigepealt üles võetud,
valikuliselt monteeritud ja Ott Arderile ette näidatud, sellest tulenevalt
võis ta teksti alustada: “Eks võita ihka ju kõik,
sest õige magus on võit...”
“Kauplus
Tekstiili” villaste kangaste reklaamis sai pilt inspiratsiooni Oti
tekstist: “Lambaid jooksis üle sillast, kõik nad
pügatute killast...” Tõin Pääskülast tuttava
majapidamisest lamba kauplusesse heinu sööma.
Kalevi
šokolaaditahvleid reklaamivas filmis nägi Ott Arder tiigri pilti ja
kirjutas: “Ei see magus tõde ole tiigrilegi uus –
šokolaad see sulab suvel mujalgi kui suus.” Aga ega see
šokolaad nii väga usutavalt näitlejate suus sulanudki. Keset
filmivõtet võtsin nõuks kihutada Piritalt linna, et
äratada lasteaias kolmeaastane tütar Eva-Maria, kelle suhtes olin
kindel, et temale šokolaad tõeliselt maitseb. Neid kaadreid
nähes kirjutas Ott: “Laps, kes ahmib tahvleid sisse rohkem veel kui
kaks, muutub peagi šokolaadist pruunimaks.”
Ja
kuidas toimus muusika tellimine?
Mul oli suurepärane koostöö selliste heliloojatega nagu
Margus Kappel ja Tõnu Naissoo, hiljem lisandus seltskonda Alo
Mattiisen. Kui laulu tekst oli valmis, siis oli aeg heliloojat tutvustada
tellimusega. Kui materjal oli juba filmitud, siis tuli see loomulikult ette
näidata.
Originaalmuusika ja -lauluga filmi valmimiseks
läks keskmiselt aega poolteist kuud, aga tulemus oli seda
väärt.
Kas üleliiduliste tellimuste puhul oli
kontroll ja tsensuur rangem? Ütleksin, et tulemused mõjuvad
visuaalses ja emotsionaalses plaanis küll absurdsemalt.
Kui te
peate silmas kõigepealt “Geja šampooni”, siis George
Michaeli muusika ja sulnilt vahus kümblevad Eesti tüdrukud
läbisid edukalt igasuguse kontrolli ja tsensuuri. “Pingviini
jäätis Kišinjovis” jätab meile
jäätisenautlejate tulevikuplaanid mõistatuseks, mootorpaadid
Leningradi kaubandusvõrgus peavad aga täitma tühimiku, mille
jätab meile Olav Osolini tänavune Shanghais käimine – sest
sealseid reklaamikogemusi ta meiega jagada ei tahtnud.
Diplomilt olete ajaloolane, lõpetanud Tartu Ülikooli 1979
kaugõppes. Kuidas te reklaamimaailma üldse
jõudsite?
Ma ei teinud sinna pääsemiseks
mitte ühtki liigutust. Minu abikaasa Maie vanemate hea perekonnatuttav
Peedu Ojamaa tegi meie koju visiidi koos ettepanekuga kolida televisioonist
Reklaamfilmi. Selline pakkumine oli tõeline väljakutse. Aastatel
1977–79 olin tegutsenud televisioonis Tõnis Kase käe all
valminud ja Aigar Vahemetsa kirjutatud mammutteleseriaalide
“Sünniaasta” ja “Poliitilised kired” fotograafina.
Olgu vahemärkusena öeldud, et nende sarjade läbivaatus täna
oleks sama lõbus kui vanade reklaamfilmide vaatamine, paraku oskas
televisioon need telesarjad viimse kui sekundini maamunalt hävitada.
Reklaamfilmiga liitumisel oli ka selge rahaline võit.
Reklaam, mis mul siiani meeles, on “Värska
mineraalvesi” aastast 1986. Olin Soome televisioonist varem näinud
Michael Jacksoni “Thrilleri” videot, ja äkki tuli sama lugu,
ehkki nii muusikaliselt kui ka koreograafiliselt töötlusena,
ekraanile ETVs teie tehtud reklaamis, kus Roman Muljari kehastatud janune
roomab liivaluidetes päästvalt peibutava mineraalveekasti poole. Kas
tollal kopiraidiga mitte mingeid probleeme, isegi moraalseid mitte, ei
tekkinud?
Meid ei sidunud läänemaailma
autorikaitseorganisatsioonidega mingisugused lepingud ega kohustused. Valuuta
omamine oli tollal kriminaalkuritegu ja rubladega poleks Michael Jacksonil
olnud mitte midagi peale hakata.
Miks oli 1984. aastal vaja
teha reklaamfilmi Zaporožetsist? Sõiduautod olid 1980. aastatel ju
defitsiit.
Filmi vajati sellepärast, et seda automarki
müüdi ainult sellel suvel paari kuu jooksul erandkorras
vabamüügis.
Kaks reklaamfilmi olid joonisfilmid,
kunstnik ja režissöör Aarne Vasar. Miks otsustasite siis
stsenaristina valida meediumiks joonisfilmi?
Aarne Vasar
oli Eesti Reklaamfilmi majas hästi tuntud. “Laadimis- ja
käivitusseade Start-M” The Beatlesi lauluga “Help” ja
“Loomakindlustus” põgeneva põrsaga sobisid
suurepäraselt Aarne Vasara kunstnikunatuuriga. Minule oli selline filmi
tegemise kohustuse üleandmine loomulikult suureks kergenduseks, sest peale
idee väljapakkumise polnud rohkem vaja vaeva näha.
Lõpetuseks küsimus à la Urmas Ott: kui suur oli teie
honorar?
1980. aastatel maksti reklaamfilmi idee autorile
200 rubla stsen
aariumi eest olukorras, kus kogu filmi eelarve kõikus 3000–3500
rubla piires. Me elasime hästi kuni 80ndate lõpuaastateni, mil
haihtusid kõik tellimused, kui toidupakikesi pakuti töökohtade
kaudu ja kus õudne lõpp tõi kaasa õnneliku ja vaba
Eesti sünni.