Endiselt reklaami­vallas: Harry Egipt pani kokku DVD oma 84 reklaamfilmiga. Annika Haas

Veidrad, nilbed, lõbusad ja absurdsed – nii iseloomustaksin Harry Egipti kirjutatud ja lavastatud reklaamfilme, kodumaise reklaamikunsti puhast klassikat, mis nüüdseks on kokku kogutud ühele DVD-le. Egipti reklaamfilmid aastaist 1979–1989 (lisaks kaks tööd veel kahest hilisemast kümnendist) kujutavad endast suurepärast ja esmapilgul ammendamatut materjali visuaalse semiootika uurijale, kõik need mängud massikultuuri, Playboy esteetika, kitši, camp’i, disko, alateadvuse, klišeede ja isetegevusega, ajavaimu, kosmopoliitse noortemoe, pedagoogika ja didaktika, groteski ja nõukogude ideoloogiaga moodustavad sellise märgilabürindi, et seda mõne näite peal lahti harutada oleks puhas intellektuaalne rõõm.

Kuid kes oskaks Egipti filme vaadelda rahvusvahelises kontekstis? Tuua paralleele, otsida erisusi, leida kokkulangevusi? Nii vähe või palju, kui olen juhtunud 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate välismaiseid reklaame nägema, julgen väga üldistavalt arvata, et Egipti filmid pole omas ajas erand.

Härra Egipt, millal te esimest korda reklaamfilme nägite ja mis tundeid need teis tekitasid?


Esimest korda nägin reklaamfilme 1960. aastate keskpaiku mustvalgetena Soome reklaamitelevisiooni kanalilt, kus öökull alati mõnusalt silma pilgutas. Paraku pidin neid Soome kanaleid käima vaatamas naabripoiste juures, sest võõrasisa keeldus kategooriliselt soomekeelseid kanaleid tuppa laskmast. Isiklikust televiisorist ja värvilisena sain Soome kanaleid jälgida mitte varem kui aastal 1975. Soome MTV reklaame vaatasin alati huvi ja imetlusega.

Kui palju olite esimesi reklaame tehes kursis tollase Eesti reklaamiesteetikaga?

Eesti reklaamfilmi esteetikaga olin väga hästi kursis – olin ju enne seda seitse aastat töötanud Eesti Televisioonis teleoperaatorina ja selle töö kõrvalt jälginud ka Eesti Reklaamfilmi tollast toodangut. Esimest korda nägin filmifestivalidel välismaiseid telereklaame ­Brnos 1986.

Teie filmides esitleb reklaamitavat toodet või teenust peaaegu alati meelalt, ahvatlevalt mõjuv noor naine. Kuidas te sellisele sensuaalsele kujundile tulite? Kas olite kursis näiteks 1970. aastate visuaalselt halva maitsega Inglise reklaamiga, mida võrdlemisi nilbelt parodeeris Benny Hilli show?


Kui asusin Eesti Reklaamfilmis suvel 1979 toimetaja tööpostile, siis toodeti Reklaamfilmis veel enamikus mustvalgeid reklaamfilme.

Minul tuli kõigepealt kohaneda filmitootmise protsessi omapäraga ja alustada otsinguid enda kehtestamiseks sellel uuel mänguplatsil. Selleks polnud tarvis teist kõrgharidust omandada, et taibata, et vahel peavad reklaamfilmides vilksatama ka pilkupüüdvad kaunitarid.

Kataloogikaubana neid keegi ei pakkunud – järelikult tuli nad ise leida ja neile filmides esinemisvõimalusi pakkuda. Arvan, et reklaamis kenade inimeste kasutamine on kõige vähem minu leiutis.

Kas tsensuuriga ei tulnud tegemist teha, kas kuulsite ka süüdistusi erootikaga liialdamises?


Lõpuks ometi kuulsin ka noomivaid sõnu nende paljastuste kohta – need ilmusid aastal 2007 Olav Osolini kirjutatud ja Eesti Ekspressis avaldatud artiklis, mis oli pühendatud Peedu Ojamaa loodud Reklaamfilmi 40. aastapäevale.

Siinkohal tuleb seletada, miks neid etteheiteid varem kuulda polnud. Õndsal nõukogude ajal pidid kogu rahva pilgud koonduma partei ilmeksimatu juhtimise järgi. See, kes vaatas delikaatselt paljastatud keha poole, osutus ketseriks ja temaga tuli ka vastavalt käituda.

Perestroika tormituulte puhudes ei julgenud a ga keegi enam ketsereid korrale kutsuda, sest absoluutne kuuletumine dogmadele polnud enam moes.

Mitu koopiat üht filmi tehti ja kelle vahel koopiad jaotati?


Igast filmist telliti vähemalt neli, vahel viis koopiat. Üks koopia läks tellijatele, kaks koopiat televisioonis näitamiseks ja üks koopia jäi Reklaamfilmile.

Nõukogude ajal võis televisioonis ilmselt eetriajaga priisata – teie esimesed reklaamfilmid kestavad rohkem kui minuti! Miks hakkasite filmide kestust poole minutini lühendama, kas tellija soovil või taipasite, et mida ökonoomsem ja kiirem reklaam, seda suurem on tema mõju?

1980ndate algusaastatel maksis eetriminut televisioonis 24 rubla. Soomlased nii pikki filme ei näidanud. Ja ega meilgi polnud põhjust neid tarbetult venitada. Eks püüdsime siis ideaalina näha 30sekundilist filmi.

Teie reklaamides näidelnud (tulevaste) kuulsuste nimekiri on ju väga pikk. Kuidas leidsite oma modellid, tollal veel tundmatud suurused (nagu Annely Peebo, kes laulab 1986. aasta reklaamis “Jalatsitegijaks 43. kutsekoolis”, või praegune multimiljonär Kätlin Maran) või noored näitlejad ja muusikud?


Kuidas ma Annely Peebo üles leidsin – seda peab ilmselt tema käest küsima, sest mina ei mäleta. Arvan, et ta ilmus silmapiirile koos bändiga, keda näeme reklaamfilmis, aga ma ei mäleta isegi seda, mis bänd see oli ja kes seal mängisid (kõik meeldetuletused on teretulnud!).

Oletan, et Margus Kappel soovitas mulle Annely Peebo bändi ja sealt see hargnes. Kätlin Marani suhtes on meie mälestused veidi erinevad – mina mäletan, et kohtasin teda Pirita rannal, tema arvab, et Raekoja platsil. Mis puutub näitlejatesse ja muusikutesse, siis tuli neid ikkagi veenda selles, et nende panus on planeeritavas filmis asendamatu.

Kuidas toimus tollal reklaamfilmile originaalsete laulutekstide tellimine? Et teie andsite idee ja Ott Arder, Priit Aimla, Jüri Leesment jt siis sellest lähtudes kirjutasid?


Esimene tekst “Kalevi nääripeole” tuli Priit Aimla sulest, tema kirjutas ka sõnad “Luksuskaupadele”. Tekst osutus nii andekaks, et Peedu Ojamaa keelas ära selle filmi näitamise televisioonis pärast kella kuut õhtul. Hilisemad laulutekstid on kõik Ott Arderilt, “Kakaopuding” Jüri Leesmendilt. Tekstide tellimisel oli erinevaid variante. Näiteks on “Sidruni” reklaamis kogu materjal Tallinna maratonil kõigepealt üles võetud, valikuliselt monteeritud ja Ott Arderile ette näidatud, sellest tulenevalt võis ta teksti alustada: “Eks võita ihka ju kõik, sest õige magus on võit...”

“Kauplus Tekstiili” villaste kangaste reklaamis sai pilt inspiratsiooni Oti tekstist: “Lambaid jooksis üle sillast, kõik nad pügatute killast...” Tõin Pääskülast tuttava majapidamisest lamba kauplusesse heinu sööma.

Kalevi šokolaaditahvleid reklaamivas filmis nägi Ott Arder tiigri pilti ja kirjutas: “Ei see magus tõde ole tiigrilegi uus – šokolaad see sulab suvel mujalgi kui suus.” Aga ega see šokolaad nii väga usutavalt näitlejate suus sulanudki. Keset filmivõtet võtsin nõuks kihutada Piritalt linna, et äratada lasteaias kolmeaastane tütar Eva-Maria, kelle suhtes olin kindel, et temale šokolaad tõeliselt maitseb. Neid kaadreid nähes kirjutas Ott: “Laps, kes ahmib tahvleid sisse rohkem veel kui kaks, muutub peagi šokolaadist pruunimaks.”

Ja kuidas toimus muusika tellimine?

Mul oli suurepärane koostöö selliste heliloojatega nagu Margus Kappel ja Tõnu Naissoo, hiljem lisandus seltskonda Alo Mattiisen. Kui laulu tekst oli valmis, siis oli aeg heliloojat tutvustada tellimusega. Kui materjal oli juba filmitud, siis tuli see loomulikult ette näidata.

Originaalmuusika ja -lauluga filmi valmimiseks läks keskmiselt aega poolteist kuud, aga tulemus oli seda väärt.

Kas üleliiduliste tellimuste puhul oli kontroll ja tsensuur rangem? Ütleksin, et tulemused mõjuvad visuaalses ja emotsionaalses plaanis küll absurdsemalt.

Kui te peate silmas kõigepealt “Geja šampooni”, siis George Michaeli muusika ja sulnilt vahus kümblevad Eesti tüdrukud läbisid edukalt igasuguse kontrolli ja tsensuuri. “Pingviini jäätis Kišinjovis” jätab meile jäätisenautlejate tulevikuplaanid mõistatuseks, mootorpaadid Leningradi kaubandusvõrgus peavad aga täitma tühimiku, mille jätab meile Olav Osolini tänavune Shanghais käimine – sest sealseid reklaamikogemusi ta meiega jagada ei tahtnud.

Diplomilt olete ajaloolane, lõpetanud Tartu Ülikooli 1979 kaugõppes. Kuidas te reklaamimaailma üldse jõudsite?


Ma ei teinud sinna pääsemiseks mitte ühtki liigutust. Minu abikaasa Maie vanemate hea perekonnatuttav Peedu Ojamaa tegi meie koju visiidi koos ettepanekuga kolida televisioonist Reklaamfilmi. Selline pakkumine oli tõeline väljakutse. Aastatel 1977–79 olin tegutsenud televisioonis Tõnis Kase käe all valminud ja Aigar Vahemetsa kirjutatud mammutteleseriaalide “Sünniaasta” ja “Poliitilised kired” fotograafina. Olgu vahemärkusena öeldud, et nende sarjade läbivaatus täna oleks sama lõbus kui vanade reklaamfilmide vaatamine, paraku oskas televisioon need telesarjad viimse kui sekundini maamunalt hävitada.

Reklaamfilmiga liitumisel oli ka selge rahaline võit.

Reklaam, mis mul siiani meeles, on “Värska mineraalvesi” aastast 1986. Olin Soome televisioonist varem näinud Michael Jacksoni “Thrilleri” videot, ja äkki tuli sama lugu, ehkki nii muusikaliselt kui ka koreograafiliselt töötlusena, ekraanile ETVs teie tehtud reklaamis, kus Roman Muljari kehastatud janune roomab liivaluidetes päästvalt peibutava mineraalveekasti poole. Kas tollal kopiraidiga mitte mingeid probleeme, isegi moraalseid mitte, ei tekkinud?


Meid ei sidunud läänemaailma autorikaitseorganisatsioonidega mingisugused lepingud ega kohustused. Valuuta omamine oli tollal kriminaalkuritegu ja rubladega poleks Michael Jacksonil olnud mitte midagi peale hakata.

Miks oli 1984. aastal vaja teha reklaamfilmi Zaporožetsist? Sõiduautod olid 1980. aastatel ju defitsiit.

Filmi vajati sellepärast, et seda automarki müüdi ainult sellel suvel paari kuu jooksul erandkorras vabamüügis.

Kaks reklaamfilmi olid joonisfilmid, kunstnik ja režissöör Aarne Vasar. Miks otsustasite siis stsenaristina valida meediumiks joonisfilmi?

Aarne Vasar oli Eesti Reklaamfilmi majas hästi tuntud. “Laadimis- ja käivitusseade Start-M” The Beatlesi lauluga “Help” ja “Loomakindlustus” põgeneva põrsaga sobisid suurepäraselt Aarne Vasara kunstnikunatuuriga. Minule oli selline filmi tegemise kohustuse üleandmine loomulikult suureks kergenduseks, sest peale idee väljapakkumise polnud rohkem vaja vaeva näha.

Lõpetuseks küsimus à la Urmas Ott: kui suur oli teie honorar?


1980. aastatel maksti reklaamfilmi idee autorile 200 rubla stsen aariumi eest olukorras, kus kogu filmi eelarve kõikus 3000–3500 rubla piires. Me elasime hästi kuni 80ndate lõpuaastateni, mil haihtusid kõik tellimused, kui toidupakikesi pakuti töökohtade kaudu ja kus õudne lõpp tõi kaasa õnneliku ja vaba Eesti sünni.

Laul reklaamile “Jalatsitegijaks 43. kutsekoolis”, sõnad Ott Arder

Jalas on sul king ja sokk,
kõrvus kumisemas rokk.
Õpiksid ehk ometi
selgeks mõne ameti.
Enne kui su aeg
    saab ümber,
jäta meelde lihtne
    number –
nelikümmend kolm.