Hispaania raport II. Madriid
Madriidi muuseumibuumi tunnuseks on see, et kõik kolm keskset muuseumi on hetkel kraanademerest piiratud: nii maailma vägevamate hulka hulka kuuluv Prado, kelle 92- miljoni-dollarine juurdeehitus veel niipea ei valmi, kaasaegse kunsti muuseum Reina Sofia, millele kui nööbile hiigelsuurt, kogu kvartalit katvat katust ja juurdeehitist rajatakse, ja suuruselt ja tähenduselt nendega võistlev parun Thyssen-Bornemisza muusuem, kes on just 46 miljoni –dollarise juurdeehituse lõpetanud.
10. juunil avatud uutes korpustes on ruumi nii vahetatavatele näitustele, kuid lisaks vanale põhiekspositsioonile on väljas ka ligi 200 ruumipuudusel senieksponeerimata maali Carmen Thysseni kollektsioonist, teiste seas 17.saj. flaamlasi ( van Ruysdael, de Hooch jt. ), ekspressionistid (Kandinsky, Kirchner jt.) ja suur kogu 19.saj. Põhja-Ameerika maalikunsti.
Reina Sofias on alatasa uueneva rahvusvahelise kaasegse kunsti ekspositsioonis alati kesksel kohal eksponeeritud katalaani meistri Antoni T?piesi skulpto-maalidele lähenevad maalid-assamblaažid. Hiigelformaadis teostel asendab maalipigmenti 5-10 cm paksune krohvikiht, 15 cm ehitusvilla või mõni muu füüsilisest kohalolekust teada andev materjal. Teadaolevalt parim T?pies ekspositsioon Hispaania pinnal.
Vahetatavate näituste tsoonis 4-kordse hiigelhoone esimesel korrusel on kuni 6.septembrini lahti “Monokroomide näitus – Malevitšist kaasajani” B>. Kui muusikas on termin easy listening, siis taoline pigmendi järgi selekteeritud valdavalt colour-fieldi põhimõttel valitud kooslused on mõtlemisele tõeline puhkus. Iseeneset nutika, aga mehaanilise printsiibiga näituse muudab vaadeldavaks staaride rohkus, loomulikult on „sinises salongis“ Yves Klein, „mustas saalis“ Pierre Soulages, ja siis Barnett Newman, Jackson Pollock, Clyfford Still, Sean Scully, Lucio Fontana, Robert Ryman, Frank Stella jne. - rahvusvahelise modernismi vana ja uus nomenklatuur on kokku saanud.
Kes kaasegsest maalikunstist hoolib ja tahab näha midagi raputavat, see mingu otse Prado taga asuvasse Retiro linnaparki, kus belle epoque`i aegses Palacio de Vel?squezi lossi kuni 10-meetrise kõrgusega hiigelsaalides on kuni 13.septembrini avatud 80-ndate New Yorgi kunstiilma imelapse Julian Schnabeli retrospektiiv - maalid aastatest 1978-2003. Reina Sofia ja Frankfurdi Schirn Kunsthalle toodetud näitus on oktoobris eksponeeritud veel Naapolis ja peale seda ei näe eri fondidest ja erakogudest kokku kogutud esinduslikku Schnabeli põhitööde kogu enam niipea. Tšehhi juudi emigrandi peres 1951.a. Brooklynis sündinud Schnabel on multitalent, ilma kelleta uus maalikunst maailmas poleks see mis ta on. Koos Blinky Palermo, Sigmar Polke, Anselm Kieferi, Georg Baselitzi, Sandro Chia, Francesco Clemente jpt. kuulub ta juhtgruppi kes 1980- ndatest tegi maalikunstile kümnendi, millesarnase kordust uuem kunstiajalugu ei tunne.
Järgemööda esinemised Veneetsia biennaalidel 1980, 1982 tegid Schnabelist tähe ka Anthony d`Offay`s Londonis ja Bruno Bischofbergeri galeriis Zürichis. Rudi Fuchs ei kutsunud küll teda 7.documentale, kuid järgmisel aastal järgnesid Stedelijki muuseuminäitus Amsterdamis ja Tate galerii Londonis. Sealt edasi on lihtsam nimetada, kus või mis JS pole olnud. Schnabeli omnipresentsus maailma eri nurkades, ateljeekorter Milaanos, vabaõhuateljeed Mehhikos, mahajäetud tööstushoonetes korraldatud maalisessioonid ja environmendi-laadsed maskuliinselt rämedad näitused sealsamas on jätnud tast mulje kui pöörase energiaga tintorettoliku haardega loojast.
Samas jääb kriitikutele alati küsimus, miks JS nii kiivalt oma tegemisi maalimiseks nimetab? Armee koormakatted või määrdunud presendid ja hiigelformaadis sametpalakad lõuendi asemel, taldrikukildudest ligi 30- sentimeetrise sügavusega reljeefsed mulaažisarnased maalipinnad on JS-st teinud pigem vahemerekultuurist toituva kultuuriarheoloogi, ehk ka mõõna tõttu 90-ndate ameerika retseptsioonis, kus talle otsesõnu ette heideti „liigset euroopalikkust“(„ too european“), on Schnabel teiseks alaliseks elupaigaks New Yorgi kõrval valinudki San Sebastiani Hispaanias.
Schnabeli formaadid on tema enda sõnul nii suured selleks, et maalisisene dekonstruktsioon alati tööle hakkaks, teisisõnu tihedat täismaalitud klompe me seal ei näe. „Reaalsete alusmaterjalide“ kasutamine toob tema maalidesse teatud etnograafilise füüsilisuse, „reaalse aja ja koha tunde“, „ pole olemas abstraktset maali - isegi kui ta midagi ei kujuta: kujundi abstraktsus ei muuda maali veel abstraktseks“, „suured tähed maalidel on reaalsed, tegelikkusega konnotatsioone loovad sotsioloogilised märgid“. Väljas on kuulus sari “Jane Birkin” aastast 1990 ja “Olatz”, abikaasale teisest abielust pühendatud seeria.
Schnabeli tähelepanekuid maalimise kohta on nauding lugeda, nendes analüüsib ta oma loomingut kui siduvat lüli abstraktse kunsti ja realiteedi vahel, samas kasutab ta igas uues maalisarjas uut komplekti väljendusvahendeid. JS töötab kavandita ja „vallutatud territoorium“ tähendab JS-le vajadust asukohta vahetada, teist sellist pillajat ja ideede generaatorit uuemas kunstiloos ette ei tulegi. Nii algabki Madriidi näitus kahe vastakuti asetatud juba uusrealistlikus laadis identse pimendatud pilguga blondi tütarlapse portreega, sellises uus-natsilikus alguses muidu nii hõrgu ja rafineeritud JS näituseatmosfääri jaoks oli tunda tugevat lavastajakätt.
Ja veel. JS on kahe tippfilmi stsenarist ja rezissöör olnud, 1996.a valmis “Basquiat” legendaarsest grafiti-juurtega New Yorgi kunstnikust ( valiti Veneetsia filmifestivali programmi ) ja 1999.a film “Before Night Falls” Kuuba
eksiilis surnud gaypoeedist Reinaldo Arenasest, mis 2000a. võitis Veneetsias Suure zhürii preemia. Need on filmi alal iseõppija JS esimesed filmid üldse, renessanslik anne!
