See oli linaseemneõliga töödeldud savipõranda lõhn. Kuuskümmend ruutmeetrit põrandat nõudsid väljapaneku põhiautoreilt ja ülespanijailt Eesti sisearhitekt Kristjan Holmilt, Soomes tegutsevalt eesti arhitektilt Agu Külmalt ja Soome skulptor Jukka-Pekka Jalovaaralt suurt pingutust, kuna elektriline põrandatampija ütles esimeste ruutmeetrite järel üles. Käsitsi tehtud arhailisest materjalist põrand annab esimese signaali. “Savipõrand on selleks, et hobune end kodusemalt tunneks," seletab kummalist materjalivalikut Holm. Muidugi, Kabli kandis, kus on Hobuse päriskodu, on ju savimaa.

Muide, arhitektuur ei lõhna üldiselt. Enamik näitusest pakkus vähem või rohkem futuristlikku maailma, mis ideaalis on steriilne ja lõhnatu.

Suur ja väike

Sveitsi arhitektuuriprofessor Kurt W. Forsteri üldjuhtimisel valminud hiigelnäitus keskendus metamorfoosidele ja muutumistele viimase aja ehituskunstis. Eriti just Arsenale kuraatorinäitustel esindasid uut ja muutuvat arhitektuuri tihti hiigelkompleksid ja megastruktuurid, eramu või väikeobjekti mastaap oli harv. See on suur arhitektuur ja suurte probleemide lahendamine, inimesele haaratav mõõde aga sellega alati ei kaasne. Detailitasand puudus. Hea arhitektuur sisaldab siiski alati ju detaili, mõtlen praegu näiteks Alvar Aalto majade ukselinkidele.

Eesti väljapanek oli “suure” arhitektuuri vastand, lahendades lihtsaid ja inimlikke küsimusi. Ja muidugi on neil laiem globaalne taust, mis ületab tehnoloogia, stiili, sisu või vormi probleeme. Elulähedus, võiks öelda. Ja detailid. Ja inimmõõde.

Kas see polnud kirjanik Nikolai Baturin, kes kirjeldas naudingut, mis tekib Siberi taigas neljakümnekraadise pakasega end kergendades?

Professionaalne ja rahvapärane

Arhitektuuribiennaal on tsunfti üritus ja enesekehtestamine. Kuid aegajalt nihkub üritus professionaalsuse radadelt teadlikult kõrvale. Enamikku maailmas ehitatavatest majadest ei projekteeri elukutseline arhitekt, tipparhitektuuri väljapanekud keskenduvad tegelikult elegantsele ja tehnilist/kunstilist pretensiooni tulvil vähemuslikkusele.

Samas kasutab ka rahvapärane arhitektuur varem või hiljem ära kõrgstiili või tehnoloogia trikke ja saavutusi. Aga oma pragmaatilisel ja naiivsel moel. Ja professionaalid vaatavad vernakulaarset arhitektuuri viimased aastakümned hoopis teise pilguga, lootes sealt omakorda uut inspiratsiooni leida.

Veel tehnoloogiast. Biennaalimelus vastu tulev arhitekt Urmas Muru juhib mu tähelepanu näitusepaikadesse paigaldatud keemilistele kuivkäimlatele. Selle plastputka varasem tüüp on eestlastelegi vabaõhuürituste rendikäimlatena tuttav, uues mudelis on aga lisandunud vänt, mis nihutab potis liikuvat teraslinti, pihustid puhastava kemikaali jaoks ja lõpuks kätepesuks mõeldud kurioosne, vett mitte vajav kemikaal! Peopessa pihustatud aine kaob tõesti pärast hõõrumist ja paberkäterätikuga kuivatamist koos mustusega kätelt, jättes maha hüsteeriliselt vänge seebileha.

Vesiklosett ei ole ainus võimalus, kuivkäimlal on ka uusi ilminguid.

Arhitektuurinäituse mahutavus

Rahvuspaviljonides pakutav oli näituse peateemaga lõdvemalt seotud, kuid püüdis kuidagi siiski haakuda. Kõrvuti olid lihtsad näitused ilusatest majadest ja keerulised, kaartide ja joonisterohked linnaehitusanalüüsid; joonised, fotod, maketid, arvutianimatsioonid, videoinstallatsioonid; nii insenerlik pragmaatilisus kui visionäärlikud utoopiad. (Eesti võiks välja panna nii Üllar Karro Ekomajade versioone ja tööjooniseid kui näidet keskmise eestlase kodu-unistuse ratsionaalsest lahendamiskatsest kui ka näiteks Tõnis Vindi feng shuile tuginevaid visioone Naissaare arengust. Kumbki poleks siin liiga imelik.)

Rahvuspaviljonidest peaauhinna saanud Belgia väljapanekus oli midagi ühist Eesti omaga. Arhitektuuri kui majade ehitamise kunstiga oli siin veel vähem pistmist, see oli pigem antropoloogiline uurimus kunagise asumaa Kongo pealinna Kinshasa elanike salajasest elust ja uskumustest, nagu laste kahtlustamine nõidumises, salakaubavedu ja usuhullus.

Olen käinud kolmel eelmisel Veneetsia kunstibiennaalil, esimest korda arhitektuuriüritust külastatades taipasin, kui lähedal need maailmad üksteisele on. Arhitektid on lihtsalt rahulikumad ja realistlikumad.

Töö ja lõbu

Mitu nädalat varem jõuavad Agu Külm, Kristjan Holm ja Jukka-Pekka Jalovaara Veneetsiasse. Arsenale hallid on veel tühjad. Päästva deus ex machinana mängu tulnud kunstisõbraliku transpordifirma Arco Transport Grupp (kes ei küsigi teene eest raha) autojuht Joel veab Kabli rannas parajaks pinuhunnikuks muutunud Hobuse üle Alpide Veneetsiale lähimasse maismaapunkti, kust ta kaubapaadiga üle mere aidatakse.

Kaks nädalat tihedat tööd, savitampimist, Hobuse kokkupanekut ja stendide püstitamist. Originaalnaelad eksponeeritakse purgis, mõned mädad detailid vahetatakse välja. Kuna ees on vähemalt üks lahti- ja üks kokkumonteerimine, asendavad naelu nüüd kruvid. Ka ehitise väljanägemine on kergelt muutunud, Arsenale vahekäigu poole jäävasse külge on lisandunud riiul kataloogide, flaierite ja avamispeo veini jaoks.

Viimasel hetkel saabuvad fotod ja tekstid stendidele kleepimiseks, kataloogid ja esimesed eksemplarid Madis Jürgeni ingliskeelsest raamatust. “Hääst kohast” on saanud tõlkija Riina Kindlami käe all “Out Back”, raamat läheb biennaali auväärsetesse raamatupoodidesse müüki. Viimane päev enne avamist tähendab eriti ränka tööd, appi on jõudnud ka Arhitektide Liidu poolt kogu tuhandest tüütutest pisiasjadest koosnenud organiseerimistööd juhtinud arhitektuurikriitikud Pille Epner ja Liina Jänes.

Avamine on teise pressipäeva õhtul kell seitse. Nagu maa alt ilmub järsku Mark Soosaar, filmikaamera kotis. Ta on tagasiteel Kreekast Eestisse. Mees nagu orkester vedas sinna tagasi Pärnu uue kunsti muuseumi suvisel “Mees ja naine”-näitusel väljas olnud töid. Sujuvalt kehastub ta autojuhist filmimeheks ja siis riigikogulaseks, kes peab näituse avakõne.

Vein läheb nagu kerisele, hobuselihavorst ja ilge väljanägemisega juust süüakse ära paari minutiga. Pidu on mitteformaalne ja vaiksevõitu, kuid lõbus. Pärast hulgutakse linnas, kaotatakse arhitekt Tõnu Laigu Giardini-esises pargis toimuvale itaalia kommunistide peole ära ja jõutakse lõpuks ööpimeduses biennaalimeeskonna koduks oleva Grand Canale-äärse palazzo paadisillale, kust Pille Epner vette kukub ja džentelmenid ta päästavad.

Kas Hobune paistis välja?

Üks vaimustunud Ukraina ajakirjanik käib Eesti näituselt läbi igal pressipäeval. Kingime talle Madis Jürgeni raamatu. Inimesed peatuvad ja muhelevad. Paarile külastajal tuleb teha asi puust ja punaseks, julgustada neid ronima hobupeldikusse sisse, et nad usuks, mis hoone see on. Katalooge läheb nagu leiba. Veel enne, kui Eesti arhitektuuri esindavad raamatud ja ajakirjad jõuab seina külge aheldada, on nad kadunud. Stendide vahel võib kohata itsitavaid vaatajaid. Teksti leebe huumor näib ka tõlke olevat üle elanud.

Muidugi pole mõtet liialdada ettekujutusega, et me olime parimad, saime kuulsaks, jõudsime maailmaorbiidile ja nii edasi. Kuid loeme selle esmaspäeva The Guardiani. Lehe arhitektuurikriitik Jonathan Glancey lõpetab oma mahuka biennaaliülevaate nii:

“Corderies (tegelikult on selle Arsenale osa nimi siiski Artiglierie!.-Toim) esinevad eestlased humoorika, iseäralikult võluva väljapanekuga välikemmergutest, mitmenäolisest olulisest kõrvalhoonest sealsete arhitektide maakodudes. 

Üks sellistest, mis on valmistatud klaasist (õnneks läbipaistmatust) ja valgustatud küünaldega, seisab uljalt keset lumist välja. Ma ei tea päriselt miks, aga see kummaliselt veetlev praktilise ja olemusliku arhitektuuri väljapanek kaalub üles suure osa Veneetsias näidatud äärmiselt pretensioonikast arvutiläbust.”

Hobusel on põhjust kõrvad rõõmsalt kikki ajada, tundub mulle.

Loe muljeid maailma tähtsaimalt arhitektuurinäituselt ka järgmistest Areenidest!

Veneetsia 9. arhitektuuribiennaal “Metamorph”

Veneetsias, Giardini della Biennale ja Arsenale

Avatud 7. novembrini iga päev 10-18

Eesti väljapanek "Time Out Architecture": Artiglierie dell'Arsenale

Kontseptsioon: Kristjan Holm
Raamatu "Hää koht" autor: Madis Jürgen
Hobuse ehitajad: Agu Külm, Jukka-Pekka Jalovaara
Fotod: Ingmar Muusikus
Projektijuht: Pille Epner

Korraldaja: Eesti Arhitektide Liit

Kataloogitekstid: Liina Jänes, Margit Mutso, Marek Strandberg, Andres Kurg, Hannes Praks&Villem Valme

Tõlked: Ulvi Haagensen, Riina Kindlam

Graafiline disain: Tõnu Kaalep, Aadam Kaarma

Vaata ka väljapaneku kodulehekülge biennaal.arhliit.ee

Aeg maha, arhitektuur!

Kes korra on käinud Veneetsias, see elab edasi Veneetsiaga. Kitsad tänavad, millest tüsedamad turistid läbi ei pressi,  kanalid vee peal hõljuvate gondlite ja veebussidega, pisut räämas, igast küljest ajalugu kiirgav külluslik arhitektuur, mille efekti kahekordistavad tänavatepikkused veepeegeldused - see sööbib mällu. Veneetsia on linn, millel puudub kiirus. Siin ei näe autosid, siin ei sõida rattad ega rulad, siin ei kuule operatiivautode sireene; isegi üksik seljakotiga galopeeriv koolipoiss mõjub siin võõrana. Veneetsias liueldakse mööda vett, jalutatakse üle sildade, istutakse kohvikus ja treppidel, siin pööratakse pilke ette, taha, üles ja alla, et talletada mällu ümbritsevat miljööd, võimsaid laemaalinguid ja kauneid hetki, siin kuulatakse kirikukelli ja juuakse veini. See linn kuulub Inimesele. Siit on raske lahkuda.

Ei tea, kui palju võib maailmast leida veel linnu, mille äärealadelt puuduksid kolossaalsed ostukeskused hiiglaslike autoparklatega?  Nagu vähkkasvajad haaravad need ideetud hoonelahmakad oma ängistava ümbrusega järjest suuremaid ja suuremaid piirkondi, hävitades seni kasutamata keskkondi. Autod tuiskavad kummide vilinal ukse ette, inimesed haaravad ostukärud, kammivad läbi sadu meetreid riiulivahesid, silmad kinnistunud produktidel, pea arvutamas hinnavahesid. Labased punased allahindlust tähistavad sildid on siinse paiga suurim rõõm. Kaubaga kuhjatud krigisevad ostukärud liiguvad autodeni,  mis peale kauba ümberlaadimist tulistvalu põgenevad inimlähedasemasse keskkonda.

Kuidas see maja välja nägi?

Maja? Pole aimugi. Hinnad olid väga soodsad!

Kui ruumil puudub kontakt inimesega, on tegemist haige ruumi või haige inimesega.

*

Eesti ekspositsioon Veneetsia arhitektuuribiennaalil räägib eelkõige keskkonna ja inimese vahelistest sidemetest, arhitektuuri inimlähedusest nii selle kõige otsesemas kui ka kaudsemas mõttes. Oma funktsioonilt on esitatud objektid (kuivkäimlad) seotud inimese kõige esmaste vajadustega. Tualeti kasutamisest ei pääse me keegi. Aga mis mõte on näha vaeva ja ehitada inimese ehk kõige ebaesteetilisema tegevuse tarvis klaaskuup, maalida käimla täis lilli või püstitada skulpturaalne puuhobu, nii nagu seda võib näha Madis Jürgeni raamatus “Hää koht” ja eestlaste väljapanekul Arsenales?  Piisaks ju odavast plekk-putkast, kus sees pott ja poti kõrval paber? Aga inimene igatseb sõbralikku keskkonda ja seda igal ajahetkel. Inimese elu on selleks, et luua enda  ümber külma ja kauget ruumi, kust hing kosutust ei leia, liiga lühike. Puust hobune, käimlapott kõhus, on sõitnud pika maa marsruudil Kabli- Harjumaa-Veneetsia (nii Arco-transport oma sõiduplaani kirjutas), selleks et anda edasi lihtne sõnum - inimese ja keskkonna vaheline side peab säiluma! Selle mõttega seostuvad ka näituse kõrvalteemad: materjalide taaskasutamine - nõukaaegne gasirovka ja telefoniputka, mis metamorfoosi läbiteinuna  taaskasutuse on leidnud ja looduskeskkonna hoidmine- välikäimla iseenesest on üks töökindlamaid ökosüsteeme. Mõnede eesti arhitektide kahtlev arvamus, et justnagu oleks ökoteema juba moest väljas, ei leidnud Veneetsias küll kinnitust. Ka kõige suuremad staarid oma kõige kõrgtehnoloogilisemate ehitiste kõrval räägivad ikka loodusest ja selle säilitamisest. Kahjuks on karta, et ökoteema ei saa siin maailmas enam kunagi olema out.

Ja veel on üks teema, millele Eesti näitus vihjab - see on rõõm tehtud tööst! Kui arhitektid alati oma tööd sellise lusti, vaimustuse ja vaimukusega teeksid, nagu on seda teinud näitusel eksponeeritud väljakäikude ehitajad, siis poleks karta meil arhitektuuri võõrandumist inimesest ega inimese võõrandumist arhitektuurist.

Usun, et Eesti näitust vaadates võib vabalt nii tõsiseid mõtteid mõlgutada kui ka varjamatult rõõmuga muiata, sest see võimsa tiimi poolt kokku pandud väljapanek on tõesti vaimukas.

Margit Mutso

Eesti Arhitektide Liidu esimees