Hobuse unenägu
Tall on pime. Hobune magab. Ukse kohal põleb tuluke. Öö on
kohal, aprillitaevas mustab; varsti vaatab aknast sisse meeletu, kuldselt
hiilgav kuu. Hobune on tallis üksi. Esimesed unenäokatked
räägivad igatsusest värske rohu ja soojuse järele, siis aga
läheb kõik keerulisemaks. Ilmuvad tegelased, kes ei peaks kuuluma
lihtsa maahobuse ellu, teemad, mis on pigem inimeste omad, suuremad ja
segasemad.
Südaöö paiku näeb hobune unes
järsku hoopis teatrilava. Sinna tulevad näitlejad, tuntud
näitlejad, juba klassikud, ja esitavad tähendustiinet teksti,
sõnu, mis pole niisama, lauseid, mis kannavad end ise... ja kannavad
samas tausta. Samas, see, mida kõik teatrisaali tulles loodavad
saada.
Aga sõnad on tähtsad. Hobune kuulab sõnu
aukartusega, ta oskab küll inimkeelest aru saada, kuid mitte
rääkida. Ta on sellega harjunud. Ta ei pea rääkima; ja
sügavamad mõtted jõuavad ikka temani.
Millised
sõnad! Teatri idee on ju ikkagi lõpuks sõnades!
Sõnateater, mitte ballett ju!
Ja sõnade esitamisviis.
Kõnetehnika. Karl Ader. Martin Veinmann. Selge hääldamine.
Ilmekus. Rõhuasetused. Tekst on tähtis.
Tegelikult ju
nii ei räägita, aga teatris peab. Teater pole elu oma lobaga, siia
kuulub ebaloomulik võimendatud hääl, mis peaks jõudma
ka igasuguse akustikata külakultuurimaja tagaritta.
Kindel vorm
ja selge sisu. Midagi, mis ulatub kõigi vaatajateni. Selge lugu,
jutustus millestki; kui see on ka midagi minevikust, siis ikkagi peaks asjaga
kaasas olema link tänapäeva; et kuidas klassik vihjas praegusaja
painetele. Ja samas, ei mingit liigset muutmist või moderniseerimist.
Mõned asjad võiks jääda selliseks, nagu autor tahtis.
Või nagu me ette kujutame, kuidas autor neid tahtis. Kuidas lavastaja
teab, kuidas autor tahtis. Isegi kui ta ei tea.
Hobuse eest
kihutavad läbi klassikud, poose võtvad staarid, surematud
primadonnad, noored lavageeniused. Kostab pateetilist kõnet ja
lüürilist, mitte kedagi segavat taustamuusikat. Jah, see ju meeldib
hobusele. Kuidas inimesed oskavad nii rääkida? Nii esineda?
Hobused ei oska, meil on, mida kadestada, mõtleb loom. Ja nad saavad
teatris käia, unistada uutest ja uutest esietendustest, unistada
teatriimest...
*
Üks blogipidaja nimetas
värsket karunäidendit hobuse unenäoks. Tore, siiralt. Mulle
meeldivad inimesed, kel on seisukoht. Aga kas me ikka teame, mida hobused
tegelikult unes näevad?