Hoides lugejaskonna kvaliteeti

Max Jakobsoni komisjon ehk siis Lennart Meri kokku kutsutud Eesti rahvusvaheline inimsusevastaste kuritegude uurimise komisjon tuli välja järjekordse köitega. Arvult teisega. Kui esimene köide (ilmunud 2004) käsitles enne 1944. aastat kordasaadetut, siis teine võtab ette sõjajärgse stalinismi kuritegude kirjeldamise ja analüüsi. Neid kuritegusid on umbes 300 lehekülje võrra vähem kui esimeses köites. Teos on ingliskeelne. Nagu ka esimene köide.

Kui ma käisin viimati Avatud Eesti Fondi konverentsil, kus põhiesinejaks oli Garton Ash, siis anti juba ette teada, ja korrati kohapeal ka üle, et konverentsi töökeel on inglise keel. Ma vist tean, miks ei tagata sünkroontõlget. Korraldajad ei taha, et kokku voolaks kõiksugu külahullusid, kes hakkavad küsima mulluse lume ning kuufaaside mõju kohta. Inglise keele kuulutamine töökeeleks kindlustab teatud publikukvaliteedi.

Kas Jakobsoni komisjoni töö lõpptulemuse ilmutamine vaid inglise keeles on põhjustatud samadest kaalutlustest? Või on eelduseks see, et Eesti ajaloolaste uurimused inimsusevastase kuritegude kohta leiavadki vaid ingliskeelse publiku, sest omamaisel ja -keelsel on kõik niigi selge? Mäletatavasti oli Meri kavaks just rahvusvahelise publikuga tegelda, aga see ei tähenda, et omamaine peaks unarule jääma.

Eno Raud kirjutas kunagi kokkuvõtte “Kalevipojast”. Neile, kes ei suuda põhiteosest läbi närida.

Jakobsoni komisjoni 1700 lehekülge vääriks eestikeelset kokkuvõtet 170 leheküljel.