Hoidke alt, tulnukad tulevad!
Osalt H.G. Wellsi romaanil põhinev “Maailmade sõda” on üliproduktiivse Steven Spielbergi järjekordne maailmahävinemisfilm. Maa seest tulevad välja metallist hiiglaslikud kolmjalad, mis on sinna ammu-ammu tulnukate poolt maetud. Metsiku välgutormi ajal saadavad marslased taevast välkudega oma poisse maa alla kolmjalgu üles äratama ja kolmjalad omakorda tapavad mingi plörina ja vilina saatel inimesi. Osad lendava sodiks ja osad imetakse verest tühjaks. Kuna kõigi nende silmipimestavalt põnevate sündmuste ajaks on luuserliku ja halva iseloomuga Ray Ferrieri (Tom Cruise) juurde täiesti juhuslikult nädalavahetuseks tema lapsed hoiule toodud, näeme me ka seda, kuidas Ray dramaatiliste sündmuste käigus oma lapsi hoidma ja armastama hakkab.
Sellise sisukokkuvõttega film võiks olla nii väga halb kui väga hea, “Maailmade sõja” kohta ei saa aga väita kumbagi. Algus läheb käima pinge ja põnevusega, Cruise’i suhe oma lastega ja päris vaimukad dialoogid sunnivad toimuvat jälgima. Tütar Rachel Ferrieri mängiv Dakota Fanning, kes on oma 11 eluaasta kohta mänginud pea 20s filmis, on uus Ameerika laps-superstaar, kes oma klaasjate silmade, neurootilis-armsa näolapi ja aukartust tekitava talendiga mõjub lummavalt.
Lisaks on filmi alguse eriefektid ikka päris ägedad – purunev maapind ja tumelillast taevast vihisevad välgud annavad lootust, et tuleb vägev elamus. Kuskilt aga läheb midagi valesti. Viited klassikale (ka Spielbergi enda töödele) ja supernäitleja Tim Robbinsi mängutoomine ei suuda tähelepanu kõrvale juhtida ebaloogiliselt ja naeruväärselt. Mõistagi et saa seda tüüpi fantaasialugudelt nõuda loogikat, kuid mingigi veenvus suudaks palju päästa. Sürreaalsed katastroofistseenid, näiteks möödakihutav põlev rong ja majale peale plahvatanud lennuk, tekitavad ägedalt kõhedat ja õõnsat atmosfääri, mis kusagil filmi keskkohas korraga haihtub. Cruise’i imelik kisendav kõnemaneer muutub tüütuks ja kogu film hakkab tehnilisest ilust hoolimata arusaamatuks kiskuma. Ei teki kuidagi maailmalõpu ega üldse mingit ohutunnet. Kisendagu seal oma Dakotas kui tahavad.
Kuna ma pole filmi 50-ndate versiooni näinud ega ka raamatut lugenud, ei õnnestunud päris täpselt aru saada, miks tulnukad maad ründasid, mida nad siit tahtsid ja miks nad lõpuks ära surid. Parimal juhul oleks see võinud olla tulnukate hedonistlik “õhtu maal”, et inimestega maiustada, kõik ära lõhkuda ja lõpuks pärast raju rokkimist otsad anda, aga kahjuks kannatab Spelberg teatavasti kroonilise irooniapuudulikkuse käes – ikka näeme me seintel 9/11 stiilis kadunute fotodega stende, sõjaväge, terrorihirmu, sentimentaalsust ja magusat kangelaslikkust. Pahad on pahad, head on head, Tom Cruise ja ta lapsed jäävad ellu ning õpivad üksteist paremini tundma ja teil on kinost välja tulles piletirahast natuke kahju.
