Hõljudes läbi Mehhiko

Sophie Dragunevitsh lasi südamel end juhtida püramiidide ja müstiliste taime­leotiste juurde.

Saabusin Mehhikosse jaanuari keskel. Mind võtsid vastu üks sõber ja valgustite meri. Viibisin pealinnas vaid kaks päeva, sest tundsin suurt tõmmet lõuna poole. Minu esimeseks sihtpunktiks sai Rainbow kokkutulek, kus olin ühe nädala.

Rainbow on liikumine, mis sai alguse umbes 35 aastat tagasi, see on eluviis ja uskumused.

Mõned inimesed ütlevad, et Rainbow on kõige suurem organisatsioon, kus ei ole liikmeid, liidreid ega organisatsiooni ennast. Rainbow hõimu inimesed austavad loodust ja üksteist ja seepärast kogunevadki sügavale metsa*, et olla koos ja tähistada elu. Seal tehakse koos süüa sadadele inimestele ja jagatakse teadmisi workshop’ide kujul. Vägivalda ega alkoholi Rainbow kogunemisel tavaliselt ei kohta.

Pärast Rainbow’d reisisin kuu aega, kuni tundsin, et mul on vaja minna Palenquesse.

Palenque on pealtnäha täiesti tavaline väike linn või isegi küla Mehhikos. Palju müra, tossu ja väga palav.  Palenque sai alguse 100 aastat eKr, kuid kõige rohkem inimesi elas seal 6. sajandil, kui maiade impeeriumi valitses kuningas Pakal.

Sain tuttavaks mehega, kes väitis, et tal on Palenques loodusliku meditsiini haigla. Ta pakkus mulle seal kolmeks kuuks tööd. Kui ma Palenquesse jõudsin, ei vastanud ta meilidele ja kohalikud polnud midagi sellest mehest kuulnud. Raha oli otsa saamas ja kindlus kadumas.

Juba Palenque poole sõites tundsin tohutut energiat, mis mind sinna lausa tiris. Pärast viietunnist bussisõitu leidsingi end keset Palenque küla, mis sarnaneb paljude teiste küladega siin Mehhikos – koht, kus on palju müra, vähe õhku ja kus väikesed indiaanitüdrukud müüvad kohalikku käsitööd. Turiste on selles külas vähe, sest keegi ei taha viibida väikeses linnas, kui paari kilomeetri kaugusel on imeline vihmamets ja maiade varemed. Mul endal on suur kiusatus öelda püramiidid, aga siin nimetatakse neid varemeteks.

Seljakotiga reisijaid on siinkandis palju – enamik Lõuna-Ameerikast, kuid nagu näha sain, ka minusuguseid Põhja-Euroopast. Kohalikud inimesed on avatud, kuigi vahel mulle tundub, et nende jaoks olen ma lihtsalt gringo, kellel on rahakott. Kõige naljakam siinjuures on see, et tegelikult sai mul Palenques raha otsa ja sõbrad saatsid mulle raha, et saaksin oma reisiga edasi minna.

Palenque on üks vähestest kohtadest meie kalli emakese maa peal, kus psühhedeelsed seened kasvavad aasta läbi. Oota ainult vihmakest ja siis jookse aga põllule – või mine jaluta tee peal kuni mingi onu hüppab džunglist välja ja pakub sulle seeni. Põllu pluss on see, et saad tasuta, aga saad tasuta ka imetillukesed puugid.

Seeni ma Palenques ei söönud – ei tundunud õige hetk –, küll aga õnnestus mul osaleda ayahuasca tseremoonial. Ayahuasca on võimas Brasiiliast pärit taim, mida kutsutakse vanaemaks. See on väga naiselik taim, millest tehtud jooki juues on tunda hoolt ja pehmust. Ayahuasca võib viia inimesed teistesse dimensioonidesse – ja võib jätta jooja ka täiesti puutumata. Šamaan, kellega mina seda jõin, ütles: “Kõige hullem, mis saab juhtuda, on see, et midagi ei juhtu.”

Mina kogesin tugevat sidet universumiga, suurt valgust enda sees ja ümber ning hulganisti muid tundeid, mida ei ole võimalik sõnadesse panna.

Juba jalutuskäik ülesmäge maiade iidsesse linna püramiidide poole on meeltülendav: joad džungli sees ja imelised võimsad puud. Jugades on võimalik supelda ja vesi on soe ning puhas.

Maiad jätsid püramiidid maha sajandeid tagasi ja hispaanlased avastasid need 16. sajandil. Nähes, kuidas džungel kasvab päevadega, kujutan ette, et püramiidid olid avastamise ajal väga sügaval džungli sees.

Pärast kahte nädalat Palenques jõudsin San Cristobali, mis on arvatavasti üks kõige toredamatest linnadest Mehhikos. Siin võib leida kõike, isegi sushit. Kohtasin inimesi, kes korraldavad Palenques festivali -- nad otsisid vabatahtlikke ja tundus, et neil on vaja abi.

Otsustasin, et lähen Palenquesse tagasi, neile appi. Tunnen juba, et tagasi mines lähen tegelikult edasi. Paari päeva jooksul olen seal tagasi, et süveneda endasse rohkem ja lennata kõrgemal. Olen leidnud endale uue õppeaine, mida tahan õppida eluülikoolis.

* – Järgmine Euroopa Rainbow kogunemine on juunis Hispaanias, kust liigutakse järgmisele Serbiasse. Augustis on päikesevarjutuse Rainbow kogunemine Altai mägedes. Kogunemised toimuvad igal pool ja väga tihti (Autor).