Paaril viimasel aastal on siiski olnud märgata väsimuse tundemärke, ehkki toetused arhitektuurikultuurile pole vähenenud. Hollandi Arhitektuurifond Rotterdamis jaotab igal aastal ligi 50 miljonit krooni ja Kunsti-, Disaini- ja Arhitektuurifond Amsterdamis arhitektuurile 13 miljonit krooni, lisaks väiksemad fondid ja arvukad kohalikud toetused. Kogu kultuuritoetusest on aga arhitektuuri osakaal väga väike. Raha jagatakse üsna samalaadsetele projektidele kui meie Kultuurkapitalis, ainult mitu korda suuremas konkurentsis. Peamised saajad on Hollandi Arhitektuuriinstituut (NAI) Rotterdamis ehk nende muuseum, kus säilitatakse 18 riiulikilomeetrit arhiivi. Näituste järel on arhitektuurikirjanduse väljaandmine teine rahaneelaja. Üleval peetakse ajakirju, tublisti saavad arhitektuurikoolide magistriprogrammid, eriti Berlage Instituut. Raha on nii palju, et jätkub büroo alustamise toetusteks (tavaliselt ligi 300 000 krooni), ja osa eksperimenteerivat arhitektuuri elabki fondide toetusel.

Omavalitsustes nõutakse arhitektuurset järelvalvet pea igat liiki arendustegevusele, mistõttu kinnisvara inimestel ei lasta nii lihtsalt raha roobitseda nagu meil tavaliselt. Samas on hakatud siin kärpeid tegema ja lastud asju natuke vabamaks. Ehkki Holland tundub nii aus ja õiglane maa, raputas nende rahu detsembri alguse skandaal, kui parlamendikomisjon paljastas suure ehitusettevõtjate kartelli, mis oli ebaõiglaselt välja pumbanud üle 10 biljoni euro avalikku raha.

13. detsembril anti pidulikult kätte esimene NAI noore, st. alla 40-aastase arhitekti preemia (10 000 eurot). Tseremooniale sisenedes ütles ukse peal Archise toimetaja Ole Bouman, et NAI preemia on hollandi arhitektuuriime viimane ilming. Mis ta öelduga mõtles, sai mulle selgeks järgmine päev auhinnatut vaadates. Pikema kõnega esines klassik Herman Hertzberger, kes kiidusõnade vahele põimis ka päris ränga kriitika hollandi uue arhitektuuri vormilise ilutsemise ja intellektuaalse klaaspärlimängu aadressil. Omaaegne kompromissitu strukturalist on aja jooksul muutunud hallipäiseks mentoriks. Veinilauas küsis ta, et ega Eestis ometi arhitektuurikultuuri pole. Vastus, et meil peetakse Kultuurkapitali abiga üleval suisa kaht arhitektuuriajakirja, polnud see, mida ta eeldas.

Lisaks kuulusid žüriisse NAI hollandi-juudi päritolu ameeriklasest direktor Aaron Betsky ja seetõttu ameerika arhitekt Robert Stern, keda hollandlased tema postmodernistliku mineviku tõttu tõsiselt võõristasid, Pariisist Pompidou keskuse arhitektuurikuraator Frederic Migayrou ja kohalikke (Arhitektide liidu esimees, Arhitektuurifondi esimees ja üks rahvasaadik). 147 kandidaadist valiti lõppvooru viis ehitist.

Väikseim neist oli ererohelisena üle linna särav ajutine parasiiteramu Rotterdami sadama endise Las Palmase kai äärse tühja laohoone katuseharjal (Korteknie Stuhlmacher Architecten) kui päris mõjuv vabameelne alternatiiv ükskõik kui hästi korraldatud sotsiaalehitusele. Väga tõsiselt võtavad hollandlased Amsterdami raudteejaama ajutist kolmekorruselist jalgrattahoidlat (VMX), mis on nende jaoks pea eluküsimuse lahendamine. Sellele pakub täieliku vastandi “Mandarina Duck” boutique’i neopopilt rõõmsameelne sisekujundus (NL Architects) Pariisi eksklusiivsel Vendome’i väljakul, kus ilmselt vähesed eestlased söandavad uksi avada. René van Zuuki näitusepaviljon “De Verbeelding” avastas lauda industriaallahenduste uusi ekspressiivseid kasutusvõimalusi.

NAI preemia pälvis MVRDV Hageneilandi 119 korteriga asumi eest Ypenburgis, mis ülesande püstituselt sarnaneb meie Aavikule või on isegi kitsukesem. Siin pole kõige tähtsam sindli, tsinkpleki või katusekividega eri värvi ühtlaselt monoliitseks minimeeritud majade arhitektuur vaid pigem ala planeering. Autod tuleb jätta asumi kõrvastesse parklatesse, et sisetänavail saaksid lapsed vabalt mängida, mis on ju tegelikult parajasti mitte-moes-olevates Põhjamaades juba aastakümneid tavaline lahendus. Majade edasi-tagasi nihutamisega on saavutatud suletud rohelisi tube, kus naabri pilk ei sega. Igal krundil on maja vormile sekundeeriv peaaegu läbipaistev abihoone. Eestlase pilgule pakub see kena hämmastuse, et meie aianduskooperatiivide standardkasvuhooned on algusest peale mõeldud rataste ja muu kola hoiuks, ning keegi ei kavatsegi sealses kliimas klaasi all ise tomateid kasvatada. Kuna selles sotsiaalehituse objektis on asukaiks alla keskmise sissetulekuga inimesed, siis on nende kodukujunduse ideaalid eriti väikekodanlikud ja elanike endi kujundatud detailid päkapikkudest koputiteni räägivad teist keelt kui asumi arhitektuur. Või teistmoodi mõeldes, kui arhitektuur oleks vähem puhastunud ja sisaldaks ka ise detaili, siis ei asuks elanikud seda niivõrd kaunistama või ei torkaks taidlus sedavõrd silma. Sealsamas Ypenburgiski leidus põnevamaid, näiteks talu arhetüübiga reamaja lahendusi, mistõttu julgen nõustuda arhitektuurikriitik Hans Ibelingsiga, kes arvas, et MVRDV ei saanud preemiat mitte niivõrd Hageneilandi asumi kui kogu oma edasiviiva tegevuse eest viimase kümne aasta jooksul. Mis seal salata, MVRDV on ju ka meie arhitektuurivõistlustel West 8 kõrval üks enim järeleahvitud büroosid.

Tõepoolest MVRDV suured korterimajad intrigeerivad rohkem, nii erihoonetüübid kokkupakkinud hiigelkast Amsterdami Silodamil kui nüüd juba klassikaks saanud maailma rõõmsameelseim vanurite elamu WoZoCo oma kaugele eenduvate mahtudega. Viimane asub muide ühe 1950. aastate paneelikate rajooni serval, mis näeb fantastiliselt hea välja. Nagu teada, ehitati ju meie Musta- ja teised mäed Moskva näpunäidete järgi, mis olid otse kopeeritud Lääne-Euroopast. Olukorras, kus kord on majas, st majad ja haljastus korras hoitud, pakub selline kant väga kena elukeskkonna. Vanemad Amsterdami koolkonna tellisekspressionistlikud elurajoonid on suuresti vaesemalt elavate sisserännanute käes, sõjajärgseis asumeis aga elab valge lihtrahvas.

Holland on ju üks maailma arenenuma elamuehitusega maid, kus oma traditsiooni moodustavad ridamajad. Ka Amsterdami Java kai hoonestus on linnaehituslikult suurepärane õnnestumine, mida võib võrrelda Helsingi Ruoholahti või Pariisi Bercy pargiga. Londonlased võivad küll hüüatada, et 1950ndad on tagasi, kuid hollandlased ehitavad usinasti tornelamuid, nii Rotterdami kesklinna kui lõputu ridaelamute vaiba kõrvale. Sealjuures peavad tornid olema üleni mustad monumentaalsed kastid, kust aknad vaatavad välja läbi kitsaste lodžatriipude, nagu 1960. aastate Soomes.

Holland uuem arhitektuur on järjekindlalt kombanud teostatavuse piire. Näiteks äsjavalminud Posbanki looduskaitseala külastuskeskus, mis tegelikult on ainult restoran (Architectengroep), kujutab spiraalset maast tõusvat betoonriiulit, mille tasakaaluime keskpunkti toetab ainult üks kivikamakas.

Hollandi arhitektuuriajakirjades on vaieldud arhitektuurifotograafia üle, mis toob meieni ebaadekvaatselt lakutud pildi majast. Kontrast paar aastat hiljem kohapeal nähtuga on seda teravam, et suur osa eksperimentaalsemast arhitektuurist pole ehitatud väga kvaliteetselt või on püsivus jäänud loomepaines arhitekti silmis teisejärguliseks.

Holland on suurepärane näide sellest, kuidas hea arhitektuuri sünniks ei piisa üksnes jõukusest, mida leidub kogu Lääne-Euroopas, vaid on vaja kogu ühiskonna hoolt ja teadlikkust ning andele õitsemapuhkemiseks sobivate tingimuste loomist. Suudaks me ometi hollandlaste eeskujul koostatud ja äsja Kultuurkapitali suure auhinnaga pärjatud Eesti arhitektuuripoliitika põhialused ka ellu viia.