Hollywood sinu õue peal

Poisid möllavad, nii et lust vaadata, kiidab Kristi Eberhart Linnateatri värsket lavastust.

“Kivid sinu taskutes”
Autor Marie Jones.
Tõlkinud Peeter Volkonski.

Lavastaja Jaanus Rohumaa. Osades Indrek Ojari ja Argo Aadli. Kunstnik ­Aime Unt.
Esietendus 3. märtsil Linnateatri väikeses saalis.

Jaanus Rohumaa on jäänud truuks iiri lugudele. Iiri lood on peaaegu nagu eesti lood, aga ei ole ka. Iirlannast dramaturgi Marie Jonesi (s 1951) näidend “Kivid sinu taskutes” (Peeter Volkonski väga heas tõlkes) räägib loo ühes maalilise loodusega Iiri külas aset leidvatest suurejoonelistest Hollywoodi filmi võtetest. Filmi peaosi mängivad iiri aktsenti purssivad Hollywoodi staarid, ent statistidena saavad võimaluse kaasa lüüa ka kohalikud iirlased. Marie Jonesi dramaturgiline käekiri ei meenuta oma noorema kaasmaalase, meie teatrites korduvalt lavastatud Martin McDonaghi loomingut. Jonesi “Kivid sinu taskutes” on pigem nagu Tennessee Williams, ent õnnelikuma ja helgema lõpunoodiga.
Näidendi peategelasteks on kaks tavalist iiri poissi, Charlie Conlon ja ­Jake Quinn, kaks statisti eepilises draamas, kes unistavad oma filmi tegemisest ja kaunist naispeaosatäitjast. Lugu ahvatlevast ja ohtlikust Hollywoodi unelmast, mis paneb proovile eheda armastuse filmi vastu ning mille taustal leiab aset ühe kohaliku noormehe saatusetragöödia.

Elavalt on välja mängitud filmivõtete rutiini spetsiifika, lõputud pausid ja ootamised, üha uute ja uute duublite tegemine, koomilised markeerimisvõtted, toitlustamisnüansid ja reipa assistendi entusiastlik sebimine kohmetute statistide vägede juhatamisel.
Kui samateemalise näidendi tegevus leiaks aset Eestis, oleks see üks teine lugu. Kohaliku koloriidiga rikastatud näidend võiks rääkida filmi “Küünlad pimeduses” võtetest Tallinnas, 1990. aastate alguses. Meile iseloomulike rahvuslike karakterite, ajaloomüütide vastandamine Hollywoodi tiimile ja nende kunstilisele nägemusele võiks meile palju äratundmisrõõmu ja mõtlemisainet pakkuda. Vaadates lavastust “Kivid sinu taskutes”, tekkis korduvalt mõte, et nii hea idee, kahju et keegi meil sellist lugu ei kirjutanud. Oleks veel naljakam ja veel kurvem olnud, oleks rohkemgi puudutanud.
 
Lavastuse teeb huvitavaks tõik, et kõiki osalisi mängivad kaks näitlejat, Argo Aadli ja Indrek Ojari. Ümberkehastumine läheb usutavalt ja arusaadavalt. Vaatajal on kerge loodud kujutlusilmas orienteeruda. Jaanus Rohumaa lavastusjoonis on elegantne, hoogne ja ökonoomne, keskendunud loo jutustamisele ja arusaadavusele. Veiko ­Tubina muusikaline kujundus on väga õnnestunud. ­Aime Undi kunstnikutöö minimalism kogu oma väljendusjõus toob esiplaanile kaks näitlejat ja nende mängu.
Argo Aadli ja Indrek Ojari on küllaltki erinevad näitlejanatuurid. ­Aadli on tundlikum, nüansirikkam ja antud loos muidugi ka naiselikum, Ojari pakatab joviaal­sest sarmist ja mängurõõmust. Mõlemat ühendab hea lavaline orgaanika ja virtuooslik žongleerimine erinevates huumoriregistrites. Tegelasi, keda nad kehastavad, on seinast seina, eri soost, eri vanusest, eri rahvusest ja erinevast sotsiaal­sest staatusest. Näitlejate karakteriloome on mahlakas ja ekspressiivne, pöörased ja naljakad stseenid vahelduvad dramaatiliste ja tundlike käikudega.
Poisid möllavad, nii et lust vaadata. Minge vaatama, milleks need kaks noort näitlejad siin ja praegu, sellise lavastaja nagu Jaanus Rohumaa käe all võimelised on.