Hollywood sööb iseennast
Äsja Eesti kinodesse jõudnud “Karatekutt” (2010), üks värskematest Hollywoodi remake’idest, või nn taasloodud filmidest – nagu tootjad ise neid uusversioone nimetavad, lootuses, et publik on rumal ega tule selle peale, et uusi tõmmiseid originaaliga võrrelda –, on veel üsna tagasihoidlik näide aina süvenevast trendist. Tuli ju “Karatekuti” originaal välja aastal 1984 – ja see on filmide maailmas terve igavik. Väga paljudel filmidel nii hästi ei lähe ning kulub palju vähem aega, enne kui keegi teine sama loo jutustamisega kätt proovima asub.
“Uskumatut Hulki” on sel sajandil taaslavastatud juba kahel korral, esmalt Ang Lee poolt 2003 ja siis Louis Leterrier’ käe all aastal 2008. “Supermani” remake on tulekul, mis sest, et Bryan Singer selle alles 2006. aastal uuesti elustas, ning “Ämblikmehe”, (2002) “Daredevili” (2003) ja “Fantastilise neliku” (2005) värsked tõmmised on samuti juba valmimas. Kuhu me niimoodi jõuame?
Suurstuudiod otsustasid hiljuti vähendada filmi kinoesilinastuse ja DVD väljatuleku vahelist aega. Hakka või uskuma, et neil on samasugune kärpeplaan originaali ja selle remake’i vahelise distantsiga. Otsekui tahaksid nad öelda, et “ärge muretsege, kui te selle filmi esimesel korral kinos maha magasite, värskem väljalase jõuab teie kodukinno juba mõne nädala pärast!”
Ühelt poolt pole Hollywood ilmtingimata ainus, keda saab süüdistada selle trendi süvenemises. Peaaegu kõik nimetatud uusversioonid on sci-fi/koomiksipõhised fantaasiafilmid, esindades žanri, millele on pidev iseenese uuestiloomine omane. Esimene “Batman” avaldati 1939. aastal ja kuna keegi ilmselt ei viitsiks elada kaasa superkangelasele, kes peab liikumiseks kasutama käimistooli, siis on “Batmani” järjepidevalt kaasajastatud ja moderniseeritud, et see peegeldaks ühtlasi muutuvaid aegu ja muutuvaid hoiakuid. Aga need muudatused on olnud täpselt nii aeglased ja järkjärgulised, et igale põlvkonnale jääks võimalus kalliks pidada oma isiklikku versiooni tuntud legendidest ja kangelastest. Hollywood ei malda enam põlvkondade vahetumist oodata. Tempo on läinud palju kiiremaks.
Muidugi me teame, et Hollywoodi jumal on kommerts ja kasum, ometi näib, et Hollywoodi kasvav kannatamatus muutub varsti vastumeelseks igale endast lugupidavale kinosõbrale, kes uutest filmidest kas või kübekest originaalsust ootavad. Kas me tõesti tahame minna kinno vaatama uusi “Fantastilise neliku” seiklusi, kui juba originaalid ei paistnud millegi erilisega silma? Miks peaks hakkama “Ämblikmehe” saagaga jälle otsast peale, kui Sam Raimi interpretatsioon oli igati söödav (kui “Ämblikmees 3” välja arvata, aga siin on tegemist juba järjefilmide fenomeniga, millesse ma praegu ei laskuks, sest juttu jätkuks kauemaks). Jumala pärast, no kes ometi tahaks näha uut “Karistajat”, mille originaal oli täpselt nii meelelahutuslik kui see, kui keegi topiks sulle oma varbaküüsi kurku! Nojah, kui tõmmise vaatajatel ei tekiks ENAM kinosaalis vajadust oma silmad kinni panna, siis oleks tegemist juba märkimisväärse progressiga...
Aga siin kivi all vähk end peidabki – see on asjatu lootus! Haruharva õnnestub taasloodul olla originaalist parem. Vaatamata filmitegijate pidevale ja sihikindlale veenmisele, et nad “üritavad austada originaali vaimu”, samal ajal lootes, et nad “suudavad teha filmi, mis on ka iseseisvana tõsiseltvõetav”, leiab suurem osa meist, et tegemist on kodeeritud sõnumiga, mis lahtimuugituna tähendab hoopis seda, et “frantsiisi tuules on meil suurepärane võimalus lüpsta nii palju kui annab, investeerimata märkimisväärselt millegi uue väljamõtlemisse, karakteri, loo ja kogu muu kupatuse arendamisse”.
Varsti ületab see trend fantaasiafilmi piirid ja keegi võtab pähe, et ka filmiklassika vajab värskendamist. “Ristiisale” annaks uue hingamise, kui Luca Brasi robotitega magaks – oleks ju igati kaasaegne. “Tuulest viidud” lõpeks lausega “ausalt öeldes on mul jumala pohhui”... Keegi võtab kätte ja filmib “Psühho” kaader kaadri haaval uuesti üles... See, kahjuks, juba juhtuski! Miski pole enam püha ja filmiajaloo tähtteostest saab sõna otseses mõttes hunnik liha, mida Hollywoodi kannibalid õgimisorgiatel matsutavad.
Filmidel nagu “Avatar” või “Algus” võib olla vigu, aga originaalsuse puudumist ei saa neile küll ette heita. Kõigi nende eriefektide ja 3D-pillerkaari kõrval võiks vaataja just seda kalliks pidada. Sest originaalsus, mu sõbrad, muutub Hollywoodis iga päevaga üha haruldasemaks.
Laurence Boyce on Tallinnas elav Briti filmikriitik, kes arvab, et “Dawn of the Dead’i” remake oli siiski päris hea.
■ “Jõhkrad mängud”
■ “Minu verine valentinipäev 3D”
■ “Elm Streeti luupainaja”
■ “Huntmees”
■ “Titaanide kokkupõrge”
■ “Karatekutt”
Tulekul:
■ “Robocop”
■ “Linnud”
■ “Conan”
■ “Oldboy”
■ “Battle Royale”
■ “Eksperiment”
■ “Lase sisse see õige”
■ “Ninjakilpkonnad”
■ “Kolm musketäri 3D”
