20.03.2009, 00:00
„Homefucking is killing prostitution"'
Margit Tõnson leidis ilusate piltide vahelt nõutukstegeva seebiooperi.
“Homefucking is killing prostitution”.
Autor Kris Moor. Fotod
Erki Laur ja Nico. Moor Books, 128 lk.
Olles küll
parafraas muusikatööstuse allakäiku ennustanud sloganist
“Hometaping is killing music”, on pealkirja sisu – kodukepp
tapab prostitutsiooni – tänapäeva suhtemaailmas vist
üsnagi adekvaat.
Lõbumajas käijaid, seksiostjaid
peetakse ju luuseriteks, sest milleks maksta, kui väikese pingutusega saab
naisi ja mehi oma voodisse sebida diskosaalist ja baarist ja
töökohast ja trennist. Külm ja küüniline
kehakauplemine reaalsuhetes, mida üritatakse vaid
“grillkanade” ning neid pidavate suurärimeeste maailma
taandada, on tegelikkuses oluliselt laiemalt levinud. Õnneks ei huvita
lihtsate inimeste komplitseeritud suhted kollast ajakirjandust ega ületa
uudistekünnist.
Sellist kaubanduslikkust suhetes võiks
ju moraalses mõttes hukkagi mõista – ja mulle tundub, et
igatsus millegi puhtama ja püsivama järele on Kris Moori nappide
dialoogidega kauni pildiraamatu sees olemas. Andres Triisberg alias Kris Moor
alias Andre Trinity kaardistab lühikeste dialoogide, kontekstivabade
monoloogide ja justkui iseseisvat elu elavate mustvalgete fotolavastuste abil
seda seebiooperlikku “maidea” põlvkonda, kelle esindajad
ühelt õielt teisele lennates oma südant kulutavad ja teiste
elusid hävitavad. Sest nad ei tea, mida nad tahavad. Ja veenvalt
kaardistab, kohati ka ninatargalt-üleolevalt, kohati empaatiliselt –
suhete näitemängulisust rõhutades, kuid samal ajal usku
kaotamata, et tunded on kulisside taga kusagil siiski olemas, kuigi hirmus
paksu tolmu- või grimmikihi all.
Võtame näiteks Kris Moori (Erki Laur) pihtimuse
psühholoogi juures: “Mõnikord on mul tunne, et ma hakkan
muutuma emotsioonituks monstrumiks. Ma ei tunne mitte midagi, ma pole juba
aastaid midagi tundnud... ei viha, armastust, valu, õnne... absoluutselt
mitte midagi. Ma tahaksin tunda ükskõik mida!”
Kris kepib Noorat (Riina Maidre), kellel on veel
“turvatunnet pakkuv” Peeter (Peeter Jalakas), ja siis kepib Noora
varsti ka oma psühholoogiga (Taavi Eelmaa), kes omakorda kardab, et hakkab
inimeseks muutuma. Ja siis jätab Noora Krisi maha... Ja Kris otsib
vahepeal lohutust Katrini juures, kes käib talle tegelikult ajudele, kes
on nagu tatt ta küljes kinni. Ja psühholoog omakorda soovitab Krisile
valuvaigistina uut suhet. Ja siis läheb Kris Pariisi eksile külla, ja
kohtab tänaval prostituuti, kes end talle 50 euro eest müüa
üritab, kuid kellele Kris ülbitsedes iseennast pakub. Elamise kunst.
Müümise kunst.
“Homefucking...” on osa
kultuuririsoomist, mis käeshoitavasse ja sirvitavasse formaati
jõudis kirjaniku ja Von Krahli teatri koostöös. Ehk siis
– kõigepealt kuulutati välja Krahli teatri samanimeline
esietendus, ilmusid uudised, intervjuud, arvustused, aga etendust ei tulnud.
Esitleti hoopis raamatut. See, et olemata lavastuse tekst parima
teatriteksti kategoorias märtsi lõpus välja antavale
Kultuurkapitali teatrikunsti sihtkapitali preemiale kandideerib, on kirss
tordil.
Kultuuririsoom on ajanud oma juured ka kodumaisesse teleseepi
“Kodu keset linna”, kus Kris Moori nimeline tegelaskuju Erki Lauri
kehastuses Beriti (Mirtel Pohla) uut polti mängib. Ahjaa,
/
leiate asjakohast ja täpset infot rohkemgi.