Homovõitlejad ja austraalia hipid

Kuraator Rael Artel intervjueeris esimese rahvusvahelise noorte kunstnike biennaali tähti.

Akvile Anglickaite (Leedu), su fotoprojekt “Olen kunstnik” on kunstikõrgharidusega inimestest, kes teevad “musta tööd”, et ära elada. Miks valisid säärase probleemi?
Minu jaoks on see küsimus väga aktuaalne. Tegu on omamoodi kaksikpositsiooniga: saad end nimetada kunstnikuks, kuid samas pead tegelema asjadega, mil pole kunstiga mingit pistmist. Tänapäeval tundub see väga tavaline, sest ainult kunsti tehes on peaaegu võimatu ära elada. Olen seda probleemi oma sõprade ja kolleegidega väga palju arutanud ning üldpilt on kurb.

Kuidas positsioneerid end oma kunstipraktika ja fotograafia-alase kommertstöö vahel?
Väga lihtsalt. Ma tean, et kui ma ei teeks kommertstööd, ei saaks ma endale lubada osalemist kunstiprojektides. Niisiis ma töötan ja üritan mitte mõistust kaotada...

Mida sa pead professionaalsuseks?
Ükskõik millise idee täiuslikku teostamist.

*

Mis on R.E.P. grupp (Ukraina) ja milliste väärtuste eest te seisate?
Meie grupp loodi 2004. aastal Kiievis, paralleelselt Oranži revolutsiooni toimumisega. Sellest ajast peale oleme me uurinud kommunikatsiooni ja keelt avalikus ruumis ning community’te eneserepresentatsiooni vorme. Meie aktsioonid ja “Patriotismi” projekt kõnetavad inimesi nende igapäevastes ruumides.

Palun seletage, mida kujutab endast “Patriotismi” seeria.
“Patriotism” on visuaalne tehiskeel, universaalne keel, mille meie, repid, oleme leiutanud. Patriotismi sõnastik koosneb eri mõistetest ning nende visuaalsetest analoogiatest. “Patriotismi” on sõna otseses mõttes võimalik lugeda, ning nii on võimalik “lugeda” ka iga sellesse seeriasse kuuluvat teost. Meie projektid on tihti didaktilised ja propagandistlikud, internatsionaalne tehiskeel sobib selleks suurepäraselt.

Tallinna, Rüütelkonna hoonesse olete teinud teose “Patriotism. Muuseum”. Milline on suhe installatsiooni ja konteksti (koht, näitus, riik jne) vahel?
Idee on eelkõige seotud biennaali toimumiskohaga – endise, praegu tühjana seisva muuseumiga. Arvame, et see on parim paik, et rääkida, mis on muuseum ning milline on selle funktsioon moodsas ühiskonnas. Ja milline on kunsti positsioon – kas see on miski, mis kuulub sotsiaalsesse sfääri, või on hoopis seotud turu ja äriga? Ning kui kunstil on suhe mõlema nimetatud sfääriga, siis millised on nende kahe kunstiterritooriumi omavahelised suhted?

*

Karol Radziszewski (Poola), su projekti keskmeks on väljamõeldud geiterroristide grupp, kes nimetavad end Fag Fighter’iteks. Miks sa hakkasid töötama selle looga?
Fag Fighterid ilmuvad eri kohtades. Nad alustasid Poolas. Nüüd nad on Tallinnas. Igale poole, kuhu nad lähevad, külvavad nad anarhiat ja moraalset korruptsiooni. Eesti on järjekordne punkt kaardil, kus tuleks üle vaadata homode kohta levinud stereotüüpsed arusaamad. Olgu see siis, et geid on kas naiselikud või ebamehelikud, või hoopis pedofiilid, kriminaalid, agressiivsed terroristid. Mulle meeldib selle teemaga mängida.

Töötada homoseksuaalsuse küsimustega tõsikatoliiklikus Poolas on väga poliitiline žest. Kas sul on vaja võidelda oma õiguste eest? Millised on sinu relvad?
Kõik ütlevad, et mu kunst on poliitiline, kuid tegelikult mulle selline määratlus ei meeldi. Ma tahaksin pigem, et mu projektid oleksid irooni lised ja paindliku olemusega. Usun, et huumor ja teatud distants on tihti efektiivsemad kui otsene võitlus. Ma täiesti teadlikult väldin oma projektide positsioneerimist konflikti loogika järgi – pean seda väljastpoolt peale surutud diskursuseks, mille keel piiraks mu loominguvabadust ning tingimata paneks paika mu teoste sisu.

Selle teose produtseerimise ajal Tallinnas said ilmselt aimu kohalikust hoiakust geiküsimusse. Millised on Eesti ja Poola gei­skene sarnasused ja erinevused?
Minu mulje kohaselt pole “geitemaatika” Eestis mitte päris “kohal”. Mul on väga keeruline öelda midagi siinse gei­skene kohta – see on kas täiesti varjatud, või seda pole lihtsalt olemas. Olukord on sarnane paari aasta taguse Poolaga, kui homoseksuaalsusest rääkimine oli tabu. Aga olukord on muutunud tänu Poola homofoobsele valitsusele. Tänu sellele on “gei küsimus” peaaegu igal nädalal meedias ja inimesed peavad kuidagi sellele sotsiaalsele ja kultuurilisele faktile reageerima ning seda arvesse võtma. Nad ei saa enam ükskõiksed olla.

*

Pilvi Takala (Soome), sinu projektide puhul on tegemist pooleldi lavastatud situatsioonidega, milles uurid inimeste käitumist. Vahel sa sekkud, vahel mitte. Kuidas sa töötad?
Oma teostes otsin ma võimalusi teatud sotsiaalses olukorras kon­struktiivselt “lollusi teha”. Konstruktiivse all pean ma pigem silmas aktsioone, mis sunnivad meid leiutama uusi reageerimismooduseid, ning mitte ainult aktsioone, mis töötavad kehtivate reeglite vastu. Nii ma üritan avada igapäevasituatsioone uutele ideedele. See võib juhtuda meiega iga päev, kuid tunduda ikkagi imetabane.

Kohad varieeruvad tihti avalikust ruumist, nagu kaubanduskeskus, suletumate paikadeni, nagu näiteks Türgi meeste kodu-teemajad. Ma üritan leida võimalikke viise, et nende paikade reegleid rikkuda. Ja siis ma uurin reaktsioone ja salvestan, kui võimalik, varjatud kaameraga.

Sellest materjalist arendan hiljem välja konkreetse narratiivi, mis ei oleks ainult varjatud videokaamera ülesvõte, vaid paneks inimesed mõtlema, kuidas nemad oleksid käitunud, kui see kõik oleks juhtunud nendega. Üritan välja töötada narratiive, mis tunduksid nii realistlikud, et seal poleks enam vahet, kas tegemist on dokumentatsiooni või fiktsiooniga. Mu teosed on alati segu mõlemast.

Miks otsustasid just selle olukor­ra kaubamajas valida Eestis näidatava teose “Tea­dustaja” süžeeks? Kuidas sa seostaksid seda video tegevuspaiga ja ekspositsioonikontekstiga?
“Teadustaja” tegevus toimub ühes Helsingi kaubamajas, millel on hea reputatsioon just oma klienditeeninduse taseme poolest. Valisin teoseks situatsiooni, mis on piinlik ja esmapilgul peaaegu vastuvõetamatu, kuid kujuneb lootusrikkaks ja isegi võimsaks. Peategelane soovib lasta teadaannet öelda, avaldades nii oma soovi seltskonna järele. Naine infoletis ei saa sellest keelduda, kuigi ta otsib võimalust ära öelda, et kummalist olukorda vältida. Sama moodi peab otsustama vaataja, kas on piinlik ja naljakas jälgida vanema daami tegemisi, või on see tegelikult midagi ilusat ja loomingulist, endale seltsi leida.

 

“Tagajärjed ja ettepanekud” jääb Rüütelkonna hoones avatuks 11. novembrini.

Tallinnas on praegu lahti ambitsioonikas ja õige radikaalne noorte kunstnike biennaal. Kes vähegi hoolib erksast ja tabusid eiravast kunstist, peaks minema seda vaatama.
Erinevalt sageli Kunstihoones kogetust ei mõju ükski töö sünteetilise ning piinliku lavastusena kuraatori poolt kindlaks määratud teemal. Ja ühiskondlikult sõnakas ning osutav on suudetud olla ka ilma enesetaputerroristide ning rahvuslippudega liialt vehkimata. Surutud õhustiku, mahasurutud soovide ning võimaluste piiratuse kujutamist toetab ka koht – kunstimuuseumi Kadriorgu kolimise järel laokile jäetud Rüütelkonna hoone. Väljas on mitmeid üliiroonilisi taieseid, mille hulgast on minu vaieldamatu lemmik Karol ­Radziszewski white-power matšode laadis installatsioon, kus aga neonatside asemel poseerivad õlg õla ning riist riista kõrval roosasid maske kandvad homoaktivistid.
Painete ning klišeede analüüsimise kõrval pakutakse ka mõningaid alternatiivstrateegiaid. Üks löövamaid on küüniline video (Tellervo Kalleinen ja Oliver Kochta-Kalleinen), mis kujutab pilaval viisil pretensioonikate lillelaste pettumist ning eneseleidmist Austraalia ökokommuunides. Ilmselt võiks sarnaselt jäädvustada meie Lilleoru inimesi ja nende new-age’likku parema maailma hõllandust. Seevastu Merike Estna tummfilmis suleb paljas neitsi kiimaste meeste ees ukse.
Üheseid häid lahendusi kunstnikel pakkuda pole, aga ongi hea. Nagu My way’dki võib esitada nii Frank Sinatra moodi pisarakiskujana kui ka Sid Viciouse kombel publikut maha lastes.

Karin Paulus