„Horror ei vaja õigustusi!"

Tristan Priimägi kuulis legendaarselt õudusfilmitegijalt Brian Yuznalt, et just katoliiklik maailm sünnitab tõelisi hirme.

Pärast paaripäevast koosolemist Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali ruumides selleaastase peakülalise Brian Yuznaga sai selgeks, et tegemist pole lihtsalt filmifunktsionääri, vaid tõelise filmifänniga, kelle vaated hirmufilmi kohast kinematograafia panteonis võivad tunduda ketserlikud, kuid mõjuvad vägagi värskelt.

Kuidas sa üldse horrori juurde jõudsid, miks selle žanri valisid?

Ma olen alati horrori-fänn olnud. Paaril esimesel filmil, mida ma lapsena nägin, oli hirmufilmi elemente. Esimese pealkirja ma ei mäleta, olin liiga väike, aga see oli üks India film, vestern, kus ühele inimesele löödi nuga pähe, ja ma olin järjest karjunud seni, kui mind kinost välja viidi.

Teist filmi nägin Panamas, kus ma tol ajal elasin. Käisin seal hommikustel laste-show'del, aga ükskord näidati miskipärast filmi, mille nimi oli... kui ma õigesti mäletan, "Aatomajuga olend", mis rääkis mehest, kes kaevas üles laipu ja avas nende otasesised ja pani sinna mingid ämblikud sisse, et ta saaks neid zombisid kontrollida. See mõjus mulle ikka mitu ööd tagantjärele.

Järgmine, millest sain ­hirmukrambi, oli "Sindbadi seitsmes merereis", mis on minu arvates täielik ­tunnustamata klassik, palju parem kui "Iason ja argonau­did" näiteks. Ühel hetkel sain aru, et hirmufilmid on nagu narkootikum. Alguses teeb sind haigeks, siis hakkab meeldima ja lõpuks sa ei saa enam ilma olla.

Filmiteoorias on märgata trendi, et horrorile leitakse alati sotsiaal­sed põhjused. Et õudusfilmide abil saab justkui mingeid sotsiaalseid hirme välja elada.

Jah, see on tüüpiline kriitikute ja elitaristide seisukoht, kes tunnevad vajadust õudusfilmi olemasolu millegagi õigustada. Sotsiaalsetest põhjustest niipalju, et sama hästi võiks võtta ette Coca-Cola sildi arengu läbi aja ja vaadelda seda disaini seisukohast. Loomulikult peegeldavad need sildid ühiskonda, rääkimata siis veel õudusfilmidest.

Naljakas, et film on niikaua õudusfilm, kuni ta saab populaarseks. Kui massid taha tulevad, muutub film "psühholoogiliseks thrilleriks" või millekski muuks austusväärsemaks. Juhtusin kuulama William Friedkini loengut UCLAs, kus ta ütles, et "Eksortsist" pole õudukas. Huvitav, et ka filmitegijad ise tunnevad hiljem oma tööde pärast häbi, kui tegemist on õudukaga. Miks mitte tunnistada asju nii, nagu nad on? Kriitikutel on see trikk, et nad võtavad pastaka kätte ja küsivad horror-režissöörilt "kas su filmid on poliitilised", lihtsalt et vaadata, kuidas nood täiesti endast välja lähevad ja midagi selgitama hakkavad...

Nagu Dario Argentolt küsiti, et miks ta tapab ilusaid paljaid naisi, ja ta hakkas end kohe õigustama...

Hahaa, ei, ma olen ka üht teist Argento intervjuud näinud, kus temalt küsiti umbes, et miks su filmid nii vägivaldsed on, ja ta vastas: "ma tahan, et inimesed mind armastaksid!"

Kogu see debatt läheb tegelikult tagasi päris kinokunsti algusesse, Lumière'ide ja Méliès'i vastandamisesse. Kui Lumière'id tegid n-ö sotsiaalset kino, avades akna pärisellu ja näidates vabrikust lahkuvaid töölisi, siis Méliès tegeles kinokunsti maagiaga ja võimatute, ent põnevate asjadega. Kui käsitleda filmi kultuuriharuna, siis jääb avalikus arvamuses alati peale sotsiaalne ja tõsine kino, mida on lihtne õigu stada ja millele on lihtne väärtust anda.

Kuidas iseloomustaksid hirmufilme üldiselt?

Lääne horror pole kunagi prii seksist ja religioonist. Kuigi ida horror tundub viimasel ajal paljudele uudse ja huvitavana, on minu arvates hirmufilmide tõeline kodu siiski läänemaailm ja seda just meie katoliikliku kultuuri tõttu. Ka mind kasvatati katoliiklasena ja ma kasvasin üles Nicaraguas ja Panamas, kus katoliiklus on juurtega sügaval paganlikes traditsioonides.

Küünalde ja ristidega inimesed liikusid tänavatel skandeerides ringi ja see oli tavaline pilt.
Katoliku kirik on tegelikult täielik õudus, kui mõtlema hakata - kannibalism, sest nad söövad Kristuse liha ja joovad ta verd. Kõik põhineb kannatustel, mungad piitsutavad ja vigastavad end. Katoliiklik maailm sünnitab tõelisi hirme. Üks viimase aja mõjuvamaid õudukaid oli minu arvates Mel Gibsoni "Kristuse kannatused", mis pakkus kõike seda, mida horror pakkuma peab. Õudukate teemaks on samuti tihti lunastus, nagu ka action-filmide puhul. Kangelast pekstakse ja piinatakse enne lõppu, kuni ta lõpuks end oma võiduga lunastab.

Ida pool sellist asja pole - seal ei vii kannatused lunastuseni. Aasia filmides ei olegi tihti lunastus eesmärgiks, vaid asi jääb lihtsalt õhku, või saavutatakse lõpp sellega, et kõik kohanevad olukorraga. Pole ju väga palju mingit juudi horrorit? Okei, "Golem" on koletis, kes on savist tehtud. Mis selles õudset on? Vaata ­Franken­steini! Meie ikka ehitame oma koletised mädanevatest kehaosadest! Hoopis teine asi kohe.

Läheks tagasi alguse juurde... Tundub üsna julge samm hakata lihtsalt filmi tegema, kui sul vastavat haridustki pole.

Ma olin 80ndatel paras hipi, aga ma elasin Põhja-Carolinas ja seal ei tulnud filmitegemine kõne allagi. Ükskord olin ma aga Brasiilias puhkusel ja nägin noort filmiseltskonda lahtises autos endast mööda tuhisemas. Neil mängis lahe muusika ja nad nägid väga cool'id välja oma enesekindluse ja flirdi ja päikeseprillidega. Parasjagu olid mingid võtted käimas ja ma mäletan, kuidas ma mõtlesin: "Mina olen puhkusel ja nemad on tööl ja ometi on neil palju ägedam olla kui mul!" Siis taipasin, et ehk teen valet asja. Ma läksin LAsse ja sain aru, et tuleb sinna kolida, et filme teha. Nii me perega tegimegi.

Mul polnud vastavat haridust millekski ja ma võisin sama hästi hakata filme tegema kui midagi muud, sest ma olin ülikoolis õppinud religiooni ja kunsti, mis on mõlemad täitsa perspektiivitud alad.

Mulle on alati filmid meeldinud, aga selline veider kraam meeldis kõige rohkem. Eriti "Ajamasin", Roger Cormani filmid, ühesõnaga, kõik, kus olid koletised, vana "Frankenstein"... Ma mäletan, kui Hammer Films hakkas oma treilereid näitama, siis need tundusid tõeliselt õudsed! Need olid täisvärvides ja seal oli verd ja seksi segatuna surmaga jne. Plakatil oli tihtilugu mingi suurte rindadega tüdruk, ja rindu mööda voolas veri alla.

Kas sa nõustud, et 80ndatel vallandus nagu omamoodi ­horrori-laine?

Tegelikult on praegu õudusfilme isegi rohkem, aga siis oli kõik uus ja originaalne, sest midagi polnud proovitud ja video tulek pakkus uusi võimalusi. 70ndatel olid niisugused nimed nagu näiteks Sean Cunningham, kes on minu arvates üks nüüdishorrori põhilisi tegijaid, aga ta ei saa kunagi piisavalt respekti, sest ta oli ilmselt liiga main­stream. Samas, ta tegi produtsendina "Viimase maja vasakul" ja režissöörina esimese "Reede 13" osa.

Kuidas eestlaste jaoks kultuslik "Navigaator "Pirx"" sulle tundus?

Mulle meeldis väga. Osas kosmose­stseenides ei olnud füüsikaga arvestatud, no näiteks, kui sa teed tormi-filmides mängupaadi liiga väikese, siis see paistabki nagu mängupaat, sest lained ei saa olla suuremad, kui nad olla saavad. Sama jama oli siin kosmoselaevadega ka... aga lugu oli hea, montaaž oli suurepärane ja peategelane samuti suurepärane. Jäi ainult üks küsimus: kui paljud neist siis ikkagi lõpuks robotid olid?

Brian Yuzna

(sündinud 1949 Filipiinidel) on režissöör, produtsent ja stsenarist, kelle töödest enamik kuulub õudusfilmi žanri. Koos produtsent Julio Fernándezega asutasid nad Barcelonas stuudio nimega Fantastic Factory, mille eesmärk on toota väikese-eelarvelisi ingliskeelsele turule mõeldud õudus- ja fantaasiafilme ja pakkuda hüppeplatvormi noortele talendikatele horrori-režissööridele üle maailma.

Yuznat on inspireerinud Howard Phillips Lovecraft, Edgar Allan Poe jpt. Tuntumad filmid on Stuart Gordoni “Re-­Animatori” järjed – “Bride of Re-Animator” (1989) ja “Beyond Re-Animator” (2003).

Stuart Gordon ja Brian Yuzna plaanivad ka neljandat “Re-Animatori” filmi – esialgse pealkirjaga “Herbert West in the White House”. Gordon tahab teha poliitilist satiiri, aga Yuzna jääda horrorile truuks.