“Hannibal, Peterburi moorlane”
Inglise
keelest tõlkinud Aldo Randmaa. Varrak, 2008. 325 lk.
Jällegi näide sellest, kuidas Venemaa suurmeeste elust kirjutavad
põhjapanevaid töid võõramaa uurijad (kõige
hiilgavamalt muidugi Simon Sebag-Montefiore Stalinist).
Barnesi
esseistliku raamatu põhiline avastus näib olevat väide, et
Peeter I ristipoeg (ise tavatses ennast vastavalt tollasele pruugile Peetri
pojaks nimetada) ja Aleksandr Puškini vanavanaisa Abram Hannibal
polnudki pärit Etioopiast, vaid hoopis Tšaadi järve
äärest.
Järelikult polnudki ta abessiinlane, vaid
hoopis neeger. Autorit huvitab väga rassismiküsimus ja ta leiab, et
rassistlikult meelestatud 19. sajandi vene uurijatele oli “praktiliselt
valge” abessiinlane vastuvõetavam kui neeger. Kuigi Puškin
kirjutas vennale “meie vaarisa inetust neegrilõustast”.
Barnes on Aafrikas ära käinud, kohalike võimumeeste
käest asja uurinud ning paistab jäävat veendumuse juurde, et
Hannibali vapil paiknev salapärane sõna “Fummo”
tähendab sünnikohas kõneldavas kotoko keeles kodumaad. Autor
ei pelga ette võtta ka reisi Siberisse Baikali taha, et otsida sealt
Hannibali rajatud kindlustuste jälgi.
Oma kirja pandud
mälestused põletas vana Mihhailovskoje neeger paraku nuhkide hirmus
ära.
Põhilised allikad Hannibali tundmiseks on tema
väimehe Adam Rotkirchi kirjutatud idealiseeriv elulugu, Puškini
pooleli jäänud romaan vaarisast (materjali kogumise eesmärgil
võttis Puškin oma vanaonu Pjotriga, Hannibali pojaga, tublisti
koos viina) ja Vladimir Nabokovi essee. Neist tõukudes ja nendega
polemiseerides loob Barneski oma teosele põneva poleemilise koe,
filosofeerib valgustusest, orjusest, rassismist ja sobitab moorlasest
sõjameest Othello arhetüübile (milleks tema vahekord oma
esimese naisega ka pidet pakub). Autoril on palju teavet noorest Abramist.
Kõneldakse põnevalt Vene spionaažist Türgis ja haaremielust.
Lahti on õnnestunud harutada ka polüglotist Hannibali
sõbralikud suhted valgustajate Montesquieu ja Voltaire’iga, kes
tunnustasid poliitilistes intriigides kaasa lööva moorlase teravat
mõistust, aga olid samas veendunud, et üldiselt on neegrid vaimselt
ja moraalselt alaväärtuslikud.
Vähem saab teada
moorlase tegemistest Pärnus insenerina ja Tallinna komandandina, veelgi
enam varju jääb aafriklase karjääri tipp 7aastases
sõjas Vene armee suurtükiväe ja kindlustuste ülemana
kindral en chef’i auastmes. Paistab, et ta oli ühtaegu
silmapaistvalt andekas, aga ka äge ja meelevaldne. Eestimaa oma talupoegi
peksvad mõisnikud olid talle siiski liig ja ta astus Revali
sõjaväe komandandina eestlaste kaitseks välja, rikkudes oma
vahekorra kohalike sakslastest võimumeestega. Selle põneva mehe
elu kulges pidevas poliitilises tõmbetuules, ulatudes Pariisist
Siberisse.
Väga kaasakiskuv ja hariv elulooraamat. Ma ei tea,
kas autor on tuttav Eesti suurtükiväekoloneli Georg Leetsi venekeelse
Hannibali-biograafiaga. Igatahes võiks selle kõrvale
võtta, see aitaks pilti paremini kokku panna.