Hukkunud Hinged “Hukkunud Hinged”
Öelge veel, et vaimne areng lõppeb 20. eluaastates! Kui nooremas keskeas liikmeist koosnev HH paar aastat tagasi lavadele ilmus, kohkus ka põrandaaluse skene üllatustega harjunud publik, kuna nende toonane muusika lihtsalt ei kannatanud kuulata. Täna, pärast koosseisumuutust ja salvestusekspeditsiooni MKDK vintage-stuudiosse võib Hukkunud Hingede esikalbumilt kostvat loomingulist kvaliteedihüpet hinnata röögatuks.
Ürgpikal üllitisel kohtab väga vähe eksperimenteerimist; rifid võiksid sama hästi pärineda nišiskene alustaladelt My Dying Bride’ist Reverend Bizarre’ini. Eriliseks teeb selle bändi hoopis muu – mingi hoomamatu, aga üdini tuttav je ne sais quoi, mida kohtab näiteks Discruciori või Loitsu varajases loomes. Eesti underground-metal’i kotermann on seda bändi kabistamast käinud; plaadiline tulemus peaks helget noorust meenutama igale algupärase omahevi austajale.
Zombistunud Aivar Riisaluga sarnanevat meeshäält (Martin Kalling) kompenseerib rabavalt kaunis alt (Katrina Tammiksalu), ja kuigi lüürika on tihti riimivaene ja tähendusaher, annab teatud pohhuism ometi lisaväärtuse. See kamp ei ürita kellelegi meeldida; neil polegi muud ambitsiooni kui teha doom-metal’it eesti keeles. Siirus on ilus ka siis, kui sellega kaasneb naivism. 7
