ANSAMBEL JUHAN: (vasakult) Hanno Kelp, Andres Lillepea, Riho Sibul ja Jaak Sooäär. Foto: Raul Ollo

Ansambel Juhan on ilmselt parim, mida rokk­muusikal praegu Eesti maailmale pakkuda on. Ilu on muidugi vaataja silmades ja kuulaja kõrvades, kuid nii väljapeetud kitarribändi jõulist minimalismi koos emotsionaalselt pidurdamatute pursetega pole praegu küll mujalt leida. Riho Sibul, Jaak Sooäär, Hanno Kelp ja Andres Lillepea teevad teadlikult õhulise ja hõreda koega muusikat, milles on palju jõudu, vabadust ning ruumi eri instrumente kuulata.

Motoorselt tiksuv, peatumatult edasi liikuva rongisõidu vaibiga sarnanev ja pidevalt tiheneva muusikalise koega „Ma lillesideme võtaks“ on juba hitiks muutunud, ja kahtlust pole, et selle plaadi muusika leiab endale kiiresti sõpru. Plaadil on nii tempokamat kui aeglasemat, väga ekspressiivset ning peenelt läbi tunnetatud muusikat, mis Riho Sibula hääle kaudu kuulajat väga isiklikult kõnetab. Kitarririffides on huligaanset allumatust, punki ja King Crimsonit.

Eesti luuleklassiku Juhan Liivi (1864–1913) luule, millele ansambel Juhan oma lood kirjutab, on ise ka paras punk („Kiil“), kõikudes hõigetest ja eksalteeritusest („Ikka raskem istma jääda“) õrna looduslüürikasse („Tühja pesa ees“, „Kust jalgtee kõrvale käänab“). See on pidurdamatu ja autentne lüürika, mis on leidnud endale suurepärase muusikalise vormi ja esituse. Lillepea zeppelinlikud löökriistad ja Hanno Kelpi massiivne, samas tundlik ja nõtke bass, Sooääre kitarri kummastavad urinad ja kidinad ning Riho Sibula sisendav lauluhääl tõotavad juba ette, et selle materjaliga sünnib Juhanil peale õnnestunud plaadi kindlasti ka väga ägedaid kontserdielamusi.