HULL JUMALA ARMUST

Rootsis pole hullumeelse sõdurkuninga imetlemine enam ammu moes, Eestis tema menu püsib, tõdeb Andrei Hvostov Karl XII biograafiat arvustades.

Bengt Liljegren "Karl XII. Biograaafia",
Rootsi keelest tõlkinud Enno Turmen,
Tänapäev, 549 lk.

“Kell kaks öösel 11.novembril 1714 kloppis keegi ühe Stralsundi linna värava, Triebseer Tori taga. Vahimees vaatas väikesest luugist välja ja nägi kolme talle tundmatut inimest. Pikk habetunud, pruunis mantlis ja pikkade lokkidega parukaga ohvitser väitis, et ta on kuller ja tal on linna komandandile, kindral Carl Gustaf Dückerile, kiireid sõnumeid”.
See kõlab nagu mõõga ja mantli romaani algus. Ent võta näpust, lõik on võetud Rootsi kuninga Karl XII uuest biograafiast, mis äsja eesti keelde ümber pandud. Stralsundi saabus kuningas türklaste maalt, olles ratsa läbinud umbes kaks tuhat kilomeetrit, kulutades selleks kõigest neliteist päeva ja kolm tundi. Mis kuningaga enne seda kõik oli juhtnud, ja mis temaga pidi veel edaspidi juhtuma, sellest saaks vändata mitmekümneosalise seiklusfilmi. Imelik, et seda pole seni tehtud. Rootsis valmis küll 1925. aastal hiigelmenukas film, mida käis vaatamas vist küll kogu Rootsi täiskasvanud elanikkond - oma miljon inimest -, aga vähe sellest, et seda kinematograafilist katset pole korratud, hullem veel, Rootsi sõdurkuninga elust ja surmast pole seniajani ühtegi korralikku seriaali vändatud. Praegu, kui seriaale treitakse kurat teab millest, jätta selline aines kasutamata…?

Mõnikord on otstarbekas alustada raamatu lugemist tagant. Bengt Liljegreni raamatu lõpus on peatükid “Järeltulevate põlvede kohtu ees” ja “Tagantjäreletarkust” ning veel on seal Eesti ajaloolase Margus Laidre järelsõna “Karl XII Läänemere idakaldal ja idakaldalt”, milles ta võtab kokku Rootsi kuninga suhted Eestiga ning kritiseerib, või siis seletab, miks Liljegren kirjutab ühest ning teisest asjast nii aga mitte naa. Te ei imesta, kui ma ütlen, et eestlane Laidre on n-ö rohkem Karli-meelne kui rootslane Liljegren. Rootsis pole hullumeelse sõdurkuninga imetlemine enam ammu moes. Eestis, ma julgen väita, tema menu püsib.
Karl XII-s on sümbol. Tema “suureks kirjutamisega” tegi algust ei keegi muu kui Voltaire, kes kasutas kuningat hoitava näitena teistele kroonitud peadele: “…kuivõrd palju eelistusväärsem kõige au ees on rahulik ja õnnelik valitsemisaeg” (lk.433). Huvitav on märkida, et Karl XII-da kritiseerimise ajal sõbrustas Voltaire´ Preisi kuninga Friedrich II-ga, kelle maksiimiks oli “sõdida nii, et alamad seda ei märka”. Karl XII sõjad võtsid seevastu Rootsi riigist ja tema alamaist viimasegi mahla. Kuigi…, ega Friedrichi välksõjadki lõpuks väga valutult lõppenud. (Aga selleks hetkeks oli Voltaire´i sõprus Preisi kuninga ka läbi).

Liljegreni kirjeldus Karl XII retseptsioonist läbi aegade tegi mind tähelepanelikuks leheküljel 441, kus seisab tuntud maadeuurija ning orientalisti Sven Hedini nimi.
Hedin angažeerus pan-germaani üritusse, kirjutades veel enne Esimest maailmasõda hoiatuskirja “Ett varningsord…”, mis saksa keelde tõlgituna (“Ein Warnungsruf”) sai võimsaks venevastaseks propagandarelvaks. Karl XII oli eeskuju andja Hedinile, Saksa keisririigi militaristidele ja lõpuks ka natsidele, kuidas tuleb suhelda venelastega.
Liljegreni raamatus loetletakse erinevaid võimalusi Karl XII esialgse edu järel Põhjasõja katkestamiseks diplomaatilisel teel (lk. 126-128), säilitades enamuse ülemerevaldustest, ent kuningal mõlkus meeles vaid radikaalne lõpplahendus - vaenlased tuli hävitada, et nad enam kunagi ei söandaks Rootsi suurriigile kallale tungida. Ma ei hakka arutlema, kas lõpplahendusele panustanud kuningal oli õigus (Laidre näiteks arvab, et oli), piirdun vaid õiendusega, et Karli radikaalsus imponeeris ida-küsimusega maadelnud 19.-20.sajandi “germaani eluruumi” laiendajaile väga ja väga. Karl XII oli Kolmanda Reichi panteonis auväärsel kohal. Mis seletab vähemalt osaliselt, miks ta jällegi tänases Rootsis pole just väga hinnatud persoon.  
Muuseas, Sven Hedin oli suur teadlane; tema Pärsia, Kesk-Aasia ja Tiibeti reisipäevikud on klassika. Ning huvitaval moel oli ka Karl XII Oriendist huvitatud, saates Türgis elamise perioodil Lähis-Itta kolm uurimisretke (lk.296-70). Ja mõelgem, ka  Napoleon ühitas oma Egiptuse sõjakäigu teadusliku ekspeditsiooniga. Või miks mitte mainida sedagi, et pärastine marssal Carl Gustaf Mannerheim käis veel Vene keisri polkovnikuna Aasia südant uurimas umbes samal ajal kui Hedin.
Liljegreni raamatust saab teada, et juba Põhjasõjas venelaste kätte langenud Rootsi sõjaväelastest astusid mõned uute isandate teenistusse, siirdudes Siberit avastama või Hiinasse kaubandussuhteid arendama ja et Vene keisriigi esimene Kesk-Aasia kaart oli ühe Rootsi ohvitseri joonistatud (lk.242). Võibolla voolabki väejuhtide ning maadeavastajate soontes sarnase koostisega veri? Sööst tundmatusse on mõlema elu sisuks.

Perelu Karl XII puudus. Naistest ta ei hoolinud. Mitte sellepärast, et talle meeldinuks kuidagi eriliselt mehed (nagu õndsale Friedrich II-le), ei, kuningas sai oma lõbu kätte jahil ja sõjaväljal rähklemisega. Nooruspõlvetembud olid tal üpris sarnased tema hilisema suure vastase pöörasustele Moskva paremates majades, nagu neid kirjeldab Aleksei Tolstoi oma romaanis “Peeter Esimene”. Karl ja tema õemees Holsteini hertsog vedasid näiteks kuninganna ning printsesside korraldatud supeele täku ja mära, keda lasti daamide silme all paaritada (lk. 69). Türgi territooriumil viibides, kui võõrustajail oli Rootsi kuningast lõplikult kõrini saanud ja nad üritasid teda jõuga maalt välja saata, osutas Karl Benderi nimelises linnakeses janitšaridele seletamatult raevukat vastupanu, mille peale türgi sõdalased otsustasid, et kuningas on hulluks läinud ja hakkasid teda hüüdma isekeskis Raudpeaks - demirbaši (lk.278). Benderi möllu ajal murdis kuningas sääreluu, kuid ta varjas seda kaaskondsete eest, õhutades neis lootust, et peatselt õnnestub tal 100 tuhande türklase ja tatarlase eesotsas uuele sõjakäigule asuda (lk. 284). Üldse paistab, et kui lootusetu Rootsi olukord ka paistis ja milliseid haavasid kuningas mingist järekordsest lahingust ka polnud saanud, säilitas ta ometigi optimistliku meele. Tema tundetus valu ja kannatuste suhtes on vägagi tähelepanuväärne. Kas Karl XII oli hull? Midagi paganliku viikingaja berserkist oli temas küll. Berserk kuningatroonil… Juba sellepärast on Karl põnev kuju.

Eelmine temaatiline raamat ilmus eesti keeles Margus Laidre sulest 1995.aastal pealkirjaga “Lõpu võidukas algus”. See oli õnnestunud raamat, Eesti ajalookirjanduses harvaesineva lahedusega kirjutatud teos.  Samad sõnad võib öelda nüüd ka Bengt Liljegreni Karli biograafia kohta.
Ei saa mainimata jätta veel ühte meie kirjastamispraktikas haruldast asja  - raamatul on olnud tõhus keeletoimetaja. Keeleliselt on raamat briljantne nagu Karli võidetud Riia ning Narva lahingud.    

Sõdurkuninga täielik tiitel:

Karl XII, Jumala armust Rootsi, gootide ja vendide kuningas, Soome suurvürst, Skane, Eestimaa, Liivimaa, Karjala, Bremeni, Verdeni, Stettini, Pommeri, Kashuubia ja Wendeni hertsog, Rügeni vürst, Ingerimaa ja Wismari isand, samuti ka Reini-äärse Baieri pfalzkrahv, Jülichi, Kleve ja Bergi hertsog.
Sündis 1682.aasta 17. juunil Stockholmis.
Suri 1718.aastal 30.novembril Norras Fredriksteni kindluse piiramisel.