Kaasa teevad soome ja eesti näitlejad ning rahvusvaheline tantsutrupp.


Esietendus Flaami Kuninglikus Teatris 11. veebruaril, septembris mängitakse tükki Soome Rahvusteatris, edaspidi ka Leedu ja Austria lavadel.


Brüsselis lavastatud must komöödia “Mental Finland” näitab Euroopat ühtse, meeldiva ja kõikehõlmava helesinise merena ja Soomet sellel hulpiva konteinerina, mis on täis veidrikest soomeugrilasi.


See etendus ei taha tingimata meeldida. Tegu on aeg-ajalt nauditava kompotiga rohmakast eneseirooniast ja järsust ühiskonnakriitikast, professionaal­sest tantsust ning kõike eelnevat siduvast ja rõhutavast videokunstist.


Lavastaja Kristian Smeds on enne esietendust kinnitanud, et “Mental Finland” ei ole poliitiline tekst.


Väidetavalt räägib etendus 2069. aasta Euroopa Liidust ja väikeste liikmesriikide tulevikust.


Etenduse põhirõhk on aga Soomel – Soome inimestel, nende väärtustel, harrastustel ja pahedel, teravdatud ja liialdatud moel. Poliitilised arengud on selle mängu eeltingimus: etenduse-Soome on selliseks kujunenud, kapseldudes ja endasse sulgudes, põgenemaks kõike ühtlustava eurosteriilsuse eest. Etendus vaeb üleilmastumisele liigagi avatult ja teiselt poolt väga umbusklikult reageerivate ühiskondade arengustsenaariume, viimast märksa põhjalikumalt.


Lavastus kombineerib kaunilt harmoonilisi tantsutükke robustse ülevõlli palagani, punkbändi etteaste ja karmide, meeldejäävate stseenidega inimloomuse tumedamast poolest. Etenduse esimeses pooles mängitakse muuhulgas läbi “kusagil Mehhikos” “mingeid indiaanlasi” taga ajavate lehmapoiste laadanali; seejärel teatavad näitlejad, et tegelikult tulid nad Brüsselisse hoopis teistsugust teatrit tegema, kui selle eest vaid piisavalt raha makstaks, nii et järelikult... peab selle eest maksma publik. Etenduses toimub murrang märksa tõsisema tooni suunas ja publik “maksab”, elades kaasa esmapilgul cool’i, isepäise Soome attitude’i all peituvale ängile.


Võib ju mõelda, et see kõik tuleb alles aastal 2069, et see on vaid tulevikuhoiatus ja et paljud meist nii kaua ei elagi. Etenduse poolt esile manatud lohutu pilt väikesest suletud ühiskonnast ja selles valitsevast võõravihast, vägivaldsusest ja psühhotroopsete ainete liigtarvitamisest on aga omal ülepaisutatult mustal moel ka tänasele inimesele piisavalt elav ja liigagi arusaadav selleks, et seda vaimus kaugesse tulevikku mõelda.


Kahe eesti näitleja valik muidu soomlastest koosnevasse näitetruppi ei tundu päris juhuslik; on raske uskuda, et vajalikke tüpaaže Soomest ei leidnuks. Eva Klemets ja Juhan Ulfsak kasutavad etenduse erinevate osade jooksul enam-vähem järjekindlalt eesti keelt. Jääb üle järeldada, et vähemalt need etenduse osad mõneti just meile, Soome lähedasele naabrile viitavad. Eestit võibki selles etenduses näha nagu Soome väikest õde, kes naiivselt uuest suurest euromängust vaimustudes sellesse upub. Ühes etenduse võtmestseenis – võitluses europolitseinikega – on eestlane see, kes kogu musta töö ära teeb. Eva Klemets ja Juhan Ulfsak pakuvad eesti taustaga publikule eneseiroonilist äratundmisrõõmu. Nii meenutab Ulfsaki vaoshoitud ja pisut ­pinges eestlase Raivo keha- ja kostüümikeel üheksakümnendate alguse eesti-soome suhteid, toob keelele Mehukatti magusa maitse ja meelele esimest korda Soomet väisates vallanud imetlus-, kadedus- ja püüdlikkustunde. Eestlase jao ks ühtib selle perioodiga ka banaaniarmastuse suur roll.

Mitte kõik selle lavastuse  juures ei haara vaatajat. Mõni stseen venib, teinekord tekib kahtlus, kas pole šokeerimine eesmärk omaette. Samas on “Mental Finland” mitmetahuline tükk, mis paneb vaataja, kes seda vähegi viitsib, mõtlema ja tõlgendama.

Kristiina Pernits