Kaasa teevad soome ja eesti
näitlejad ning rahvusvaheline tantsutrupp.
Esietendus Flaami
Kuninglikus Teatris 11. veebruaril, septembris mängitakse tükki Soome
Rahvusteatris, edaspidi ka Leedu ja Austria lavadel.
Brüsselis
lavastatud must komöödia “Mental Finland” näitab
Euroopat ühtse, meeldiva ja kõikehõlmava helesinise merena
ja Soomet sellel hulpiva konteinerina, mis on täis veidrikest
soomeugrilasi.
See etendus ei taha tingimata meeldida. Tegu on
aeg-ajalt nauditava kompotiga rohmakast eneseirooniast ja järsust
ühiskonnakriitikast, professionaalsest tantsust ning kõike
eelnevat siduvast ja rõhutavast videokunstist.
Lavastaja
Kristian Smeds on enne esietendust kinnitanud, et “Mental Finland”
ei ole poliitiline tekst.
Väidetavalt räägib etendus
2069. aasta Euroopa Liidust ja väikeste liikmesriikide tulevikust.
Etenduse põhirõhk on aga Soomel – Soome inimestel,
nende väärtustel, harrastustel ja pahedel, teravdatud ja liialdatud
moel. Poliitilised arengud on selle mängu eeltingimus: etenduse-Soome on
selliseks kujunenud, kapseldudes ja endasse sulgudes, põgenemaks
kõike ühtlustava eurosteriilsuse eest. Etendus vaeb
üleilmastumisele liigagi avatult ja teiselt poolt väga umbusklikult
reageerivate ühiskondade arengustsenaariume, viimast märksa
põhjalikumalt.
Lavastus kombineerib kaunilt harmoonilisi
tantsutükke robustse ülevõlli palagani, punkbändi
etteaste ja karmide, meeldejäävate stseenidega inimloomuse tumedamast
poolest. Etenduse esimeses pooles mängitakse muuhulgas läbi
“kusagil Mehhikos” “mingeid indiaanlasi” taga ajavate
lehmapoiste laadanali; seejärel teatavad näitlejad, et tegelikult
tulid nad Brüsselisse hoopis teistsugust teatrit tegema, kui selle eest
vaid piisavalt raha makstaks, nii et järelikult... peab selle eest maksma
publik. Etenduses toimub murrang märksa tõsisema tooni suunas ja
publik “maksab”, elades kaasa esmapilgul cool’i,
isepäise Soome attitude’i all peituvale ängile.
Võib ju mõelda, et see kõik tuleb alles aastal 2069, et
see on vaid tulevikuhoiatus ja et paljud meist nii kaua ei elagi. Etenduse
poolt esile manatud lohutu pilt väikesest suletud ühiskonnast ja
selles valitsevast võõravihast, vägivaldsusest ja
psühhotroopsete ainete liigtarvitamisest on aga omal ülepaisutatult
mustal moel ka tänasele inimesele piisavalt elav ja liigagi arusaadav
selleks, et seda vaimus kaugesse tulevikku mõelda.
Kahe eesti
näitleja valik muidu soomlastest koosnevasse näitetruppi ei tundu
päris juhuslik; on raske uskuda, et vajalikke tüpaaže Soomest ei
leidnuks. Eva Klemets ja Juhan Ulfsak kasutavad etenduse erinevate osade
jooksul enam-vähem järjekindlalt eesti keelt. Jääb üle
järeldada, et vähemalt need etenduse osad mõneti just meile,
Soome lähedasele naabrile viitavad. Eestit võibki selles etenduses
näha nagu Soome väikest õde, kes naiivselt uuest suurest
euromängust vaimustudes sellesse upub. Ühes etenduse
võtmestseenis – võitluses europolitseinikega – on
eestlane see, kes kogu musta töö ära teeb. Eva Klemets ja Juhan
Ulfsak pakuvad eesti taustaga publikule eneseiroonilist
äratundmisrõõmu. Nii meenutab Ulfsaki vaoshoitud ja pisut
pinges eestlase Raivo keha- ja kostüümikeel
üheksakümnendate alguse eesti-soome suhteid, toob keelele Mehukatti
magusa maitse ja meelele esimest korda Soomet väisates vallanud imetlus-,
kadedus- ja püüdlikkustunde. Eestlase jao
ks ühtib selle perioodiga ka banaaniarmastuse suur roll.
Mitte
kõik selle lavastuse juures ei haara vaatajat. Mõni stseen
venib, teinekord tekib kahtlus, kas pole šokeerimine eesmärk
omaette. Samas on “Mental Finland” mitmetahuline tükk, mis
paneb vaataja, kes seda vähegi viitsib, mõtlema ja
tõlgendama.
Kristiina Pernits