Kesklinn on täis kummalisi tornelamuid, mis on alt kitsamad, paari korruse kõrgusel aga laiemaks lähevad. See tekitab kihilise efekti: majade vahel ja osalt ka all kõndides on kitsas ja suletud tunne nagu araabiamaisel turul. Kui liikuda ainult kaardile joonistatud tänavaid pidi, peaks jalakäija tegema tohutuid ringe ümber suurte majaplokkide; kõhutunde abil õiges suunas minnes saab aga otse ka, kõndides ümber betoonmürakate, nendevaheliste käikude ja peaaegu päikeseta väikeste platsikeste moodustatud labürindis. Linnaruumi uurijatel oleks seal väärt uurimismaterjali, kuidas küll inimene ses futuristlikus kivikõrbes oma tee leiab.

Päev, mil ilm värises

Ajalugu uurides selgub sellise linnapildi põhjus. 1963 tabas Skopjet väga tugev maavärin, mis hävitas suurema osa linnast. Rongijaamast hävis maavärinas täpselt pool ja teise poole peal olev suur kell seiskus samal hetkel: kell 5.17 hommikul. Seda aega näitab jaama seinal olev kell nüüd igavesti.

Ülesehitustöödel raha kokku ei hoitud: kuuekümnendate Jugoslaavia elas hästi ja Skopjesse valgus pärast õnnetust ka tohutult rahvusvahelist toetust. Betoonplokk-hiidmajade stiil tundub loogiline, kui vaadata, millised on samal ajal ehitatud Nõukogude linnad. Skopje kesklinnale lisas aga suurejoonelisuse mõõtme Jaapani arhitekt Kenzo Tange, kes kutsuti uue Skopje ülesehitamise peaarhitektiks.

Tema hullumeelne idee oleks sajaprotsendilise realiseerimise puhul päris huvitav: Tange tahtis projekteerida moodsat 20. sajandi linnamüüri, mis oleks väärilise progressiivse partnerina sekundeerinud maavärinas püsti jäänud 6. sajandist pärit linnusele. See uus kesklinnamüür moodustunuks 80 meetri kõrgustest pilvelõhkujatest, kuhu oleks päris suur osa kuuekümnendate Skopje elanikest sisse elama mahtunud.

Uhke projekt võeti küll vastu, sest Tange oli ju tähtis mees ja nõudis tehtud töö eest ilmselt päris suure summa. Ometi lõi linnavalitsus kahtlema: proovi sa maavärina õudustest veel mitte üle saanud linna elanikele maha müüa kõrghoonete projekti! Nii ehitati küll valmis Jaapani arhitekti ettenähtud kaar (mis ühtlasi moodustab väga pingsal kõrgemalt vaatamisel suure C nagu Skopje kirillitsas nime Ckone esimene täht), aga majade kõrgusest võeti pool maha. Tulemuseks on ebaharmoonilised majamonstrumid, mille algselt plaanitud pompöössus kuidagi mõjule ei pääse.

Pooleli jäid ka mitmed teised Tange alustatud projektid. Näiteks uhke ooperiteater, mille lõpetasid hoopis teistsuguse mõtteviisi ja eelistustega arhitektid. Valge hulknurkne tänaseks juba veidi lagunev hiigelsuur ehitis mõjub päris sürreaalselt keset kõrge rohuga kaetud tühermaad, kus päikese käes peesitavate krantside vahelt tipib aeg-ajalt lakk- või kontsakingades rivi Makedoonia koorekihi esindajaid &am p;am p;am p;am p;am p;am p;am p;am p;ot ilde;htusele ooperietendusele.

Säästu-eelarvega laristamas

Kuna elatustase ja keskmine palk on Makedoonias mitu korda madalam kui meil, saab eestlane Skopjes nautida Euroopa-reisidel üha harvemaks jäävat pursui-tunnet. Väljas süües võib lausa laristada ja ikka ei küüni arve mõne Tallinna resto tagasihoidliku lõunasöögi oma ligi. Makedoonia spetsialiteet on grill-liha, mida nad teevad nii meisterlikult, et isegi labane hamburger on gurmee-elamus: viska sai ümbert ära ja järele jääb imeline vasikasteik.

Ka riidepoodi võid end unustada - ja valik on kihvt. Transport on küll kahtlane ja harv, aga hinnad samuti mõistlikud, isegi taksodel (välja arvatud sõit lennujaama, mille väravas peab takso kohalikule maffiale alati sissesõidu eest eraldi maksma). Ainult öömaja hind on Skopjes proportsioonist väljas. Isegi noortehostel nõudis ligi 20 eurot öö eest, hotellidest rääkimata.

Kohalikud on meiega võrreldes tõeliselt vaesed. Ometi armastavad nad väga väljas süüa ja juua, tantsugi lüüa. Skeem "vaene elu, aga rõõmus meel" valitseb siin nii tugevalt, et puhkaja tunneb end siin hästi.

Poliitikast rääkides on makedoonlase põhiemotsioon pettumus, tunderegistriteks kõik resignatsioonist vihani. Suure ja tugeva Jugo taganutmine on moes ja väikeriigi suveräänsust kiites on suur oht saada mittemõistetud.

Roosa kleit ja välkuvmustad silmad

Inimgeograafiaga tutvudes ei saa mööda etnilistest vähemustest (kuigi kohalikega vesteldes tasuks sest teemast mööda hiilida küll). Skopje teravaimaks, täiesti vaimustavaks elamuseks jäi hilisõhtune käik mustlaste linnaossa peole, mille julgesin ette võtta ainult tänu kohalike uute tuttavate usaldamisele.

Linna ja äärelinnadegi taga tühermaal, jupp maad pärast vanglat, algavad tänavad, mille augustikust on mõista, et siiakanti ei jõua linnavalitsuselt ükski dinaar. Üsna korralikud majad ja üksikud hütid, nende taga hobused ja eeslid ning väga rõõmus ja vahetu rahvas. Üllatav küll, aga kohalikel ei olegi eriti midagi mustlaste vastu. ("Kui varastavadki, siis üsna õiglaselt," arvas üks skopjelane.)

Õige pea selgus ka sellise suuremeelse tolerantsi põhjus. Makedoonlasel on lihtsalt teine ja märksa tugevam vaenlane: albaanlane, kelle kõrval mustlase väikesed pahateod kahvatuvad.

Ka Euroopa Liitu suhtuvad makedoonlased kahtlustavalt just seetõttu, et albaanlased olla euroliidu ära ostnud või hirmutanud ja nüüd saabub Brüsselist Skopjesse tigedaid noote vähemuste diskrimineerimise teemadel.

Skopje on linn kus...

  • ...hotelli administraator näitab kaardil esimese vaatamisväärsusena ostukeskust. Hiljem linna kõndides saan ma aru, miks see nii on: n-ö ametlikke vaatamisväärsusi Skopjes suurt ei olegi. Üks vana kivisild üle Vardari jõe ja väike halvasti säilinud linnus, see on kõik.
  • ...autotee ületamisel ei ole sebra ega tavaliselt ka roheline tuli mingi argument: kui jalakäija seisab ülekäiguraja keskel, siis läheneb auto tungivalt signaalitades, et märku anda, et samas tempos teeületust jätkates jääks kõndijast järele märg plekk. Teid tuleb ületada joostes, ja pigem kiirelt joostes.
  • ...absoluutselt ühegi muu mugavuseta hotellitoas on tingimata televiisor, mille 99 kanalist vähemalt 33 näitavad õhtuti alati pornot või erootikat.
  • ...pärast kümneminutilist vestlust pargipingil ütleb värske tuttav lahkudes: "Aitäh sõpruse eest!"