Hullu kunstniku igimuutuv elutöö

Mele Pesti komistas keset Rio de Janeiro’t trepimeistri otsa ja uuris talt, miks maailmakuulsatelt mosaiikastmetelt sinimustvalge veel puudu on.

Kujutage ette, et kurjast geeniusest geeniteadlane otsustab ristata Matti Miliuse ja Salvador Dalí DNA. Mutantbeebist kasvaks peagi suurte vuntsidega ja kõmiseva häälega hülgetaoline mees. Umbes selline nagu Jorge Sela­rón (60),Tšiilis Valparaisos sündinud kunstnik, kellel oli küllalt toorest energiat, et üks vaimusähvatus reaalseks muuta ja sellega maailmakuulsaks saada.

Tänaseks Rio de Janeiro elanik Sela­rón on maalinud üle 25 000 kunstiteose ühest rasedast naisest. Ent kuulsaks tegi ta hoopis teine, veelgi enam aega ja energiat võtnud projekt.

Brasiillannaga abiellunud ja seetõttu Rio’sse kolinud Sela­rón leidis mägisest Imelisest Linnast võimude poolt ­hooletusse ja unustusse jäänud trepi ja andis sellele uue elu.

Keset pidu-rajooni Lapat Rio südames seisab “Armastuse Maja”: üks Lõuna-Ameerika tuhandetest nn love motel’idest, mille teenuseid kasutatakse peamiselt päevasel ajal ja paari tunni kaupa. “Armastuse Maja” kõrvalt läheb 215 laia astmega trepp mäest üles Santa Teresa kaunisse ajaloolisse linnajakku. Sela­rón otsustas 1993. aastal selle 125 meetri pikkuse trepi katta Brasiilia rahvusvärvide, kollase, rohelise ja sinisega. 1994. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid ukse ees ja brasiillaste lärmakas patriotism taas uusi tuure võtmas.

Tavaline tänavakunstnik lasknuks rahvusvärve trepile ehk grafiti-purgist, aga mitte Sela­rón. Tema leiutas originaalse tehnika: ostis keraamilisi plaate, lõi ilusad terved plaadid puruks ja paigutas killud uuesti kunstiliseks tervikuks kokku. Mosaiik sai uhke.

Hiljem arendas ta ideed edasi: et linnaline kunstiteos saaks põnevam, hakkas ta sinna paigutama ka erinevate piltidega plaate – mõnele maalis ise pildi peale, teised ostis turgudelt kokku. Kui kõik 215 astet olid plaatidega kaetud, ja ka trepi ääres olevad pingid ja muu, ei suutnud kunstnik oma tööd kuidagi lõppenuks kuulutada. Pealegi oli ta vahepeal kuulsaks saanud: treppi nägema juhtunud turistid kogu maailmast hakkasid postitama Jorgele rahvustemaatilisi plaate. Tänaseks on trepimosaiigis plaate ligi sajast riigist. Originaalne on see kunstiteos just oma pideva muutumise tõttu – kuna uusi plaate tuleb muudkui peale, on Sela­rón lahenduse leidnud selles, et võtab lihtsalt igavamad aeg-ajalt ära ja loob nende vahetustega uusi mustreid. Sela­róni võib süüdistada suurushulluses ja ehk veel nii mõneski patus, aga värvitaju ja kompositsioonioskus on tal igatahes paigas.

 * * *

Kuuekümneaastane vahva vunts elab praegu sisuliselt oma kunstitöö peal. Trepiga harmoneeruvate erkpunaste lühikeste bokserite ja plätudega, palja karvase rinnaga kõhukas kogu vedeleb päevad otsa trepil või selle kõrval mõnel pingil, kui ta just parajasti ei kõnni tähtsa näoga mööda treppi üles-alla, turistidega nagu juhuslikult jutuotsa üles võttes.

“Aa, Eestist olete. Vat kui tore, mina olen Tšiilist. Kunstnik olen muidu, jah, kui huvitab,” poetab ta mokaotsast. Ja lööb vat et mõnust nurru, kui kuulajalt järgneb ootuspärane reaktsioon: “Oot, et... seesama, kes selle siin valmis tegi?”
Kümme minutit hiljem on Eesti tüdrukud juba kunstnikuhärra raudses haar­des. “Istuge nüüd siia,” käsutab ta meid trepi varjulisse orva, “ja vaadake neid plaate, siin on mõned eriti haruldased!” Ise kaob ta hämarasse avausse trepi kõrval – ilmselt senjoori koju, ateljeesse, kontorisse ja press ikeskusse. Hetk hiljem on ta taas väljas, muljetavaldav kaust süles. Potsti, kukuvad trepile väljalõiked ja terved ajakirjad: Wallpaper, Time, ­Elle, Voyage, Ragazza, Glamour, Lufthansa Magazine ja terve hunnik Brasiilia väljaandeid... kõigis kas intervjuu Sela­róniga või lugu sellestsamast trepist.

“Ja ma ei unusta kunagi seda päeva, mil Ameerika modell poseeris alasti minu meistriteosel...” meenutab Sela­rón oma veebisaidil www.selaron.net. Tagasihoidlikkus ei ole selle mehe tugevaim külg. Aga melu on olnud tõesti kõvasti. Bändid nagu U2, Snoop Doggy Dogg jpt on siin oma videote tarvis kaadreid filminud, National Geographic tegi mehest ja tema trepist pika klipi.

 “Ma lõpetan selle hulluse oma elu viimasel päeval,” armastab Sela­rón korrata. Tal on ka teisi lauseid ja vihjeid, mida ta pidevalt korrata armastab. Ilmselt on tal luul, et ta läheb suure meistrina maalikunsti ajalukku – ja seal oleks eriti stiilne figureerida kunstnikuna, kelle loomingut mõjutas tume saladus. Nii mainib ta tihti, et mustanahalise raseda naise motiiv ta piltidel on seotud ühe saladusliku kurva looga tema elus.

Olgem ausad: maalikunstnikuna see mees laiema kunstipubliku huvi arvatavasti ei pälvi. Alati sama – sooja kollase ja tumepruuni värvigammaga maalitud karikatuursed tegelased meenutavad veidi Kuressaare kunstniku Erkki Evestuse stiili. Nii on ta maalinud terve galerii Brasiilia ühiskonda kujutavaid teoseid, mida eristab vaid tekst. Üks kuulsamaid selles reas (eksponeeritud ka Lapa ­trepil) on ülistus favela’dele – slummidele –, mida Rio’s on palju ja mis on Fernando Meirellese filmi “Jumalate linn” abil ilmakuulsaks saanud. Tekst on järgmine: “Viver na favela é uma arte: ninguém rouba, ninguém escuta na dase perde manda quem pode obedece quem tem juizo.” – “Elada favela’s on kunst: mitte keegi ei röövi kedagi, mitte keegi ei kuule midagi; see, kellel on võim, see juhib; see kes tahab elada, allub.”

Rio de Janeiro linnavalitsus sai ka lõpuks aru, et hülgevuntsidega tšiillase veider fanatism toob linnale kuulsust juurde. Vastutasuks otsustasid nad mais 2005 nimetada Jorge Rio aukodanikuks.

 

Eestlased on puudu

Eestist ei ole Selarónil veel ühtegi plaati. “Nende maadega on raske,” ütleb kunstnik ise. “Teie kandist, Eestist, Lätist ega Leedust siin just palju rahvast ei käi.” Meilt, esimestelt tema haardesse sattunud eestlastelt, ta keraamilist kunstikillukest just otse ei nõudnud, aga eks me ridade vahelt saime vihje kätte. Kui kellelgi on tahtmist, pange aga posti:

Jorge Selarón
Rua Manoel Carneiro 24-Lapa
Rio de Janeiro-RJ
CEP: 20021-360
Kunstnik lubab vastutasuks saata foto, kuidas uus plaat sobitub tema hiiglaslikku igimuutuvasse kunstiteosesse.

Kunst keset joodikuid, tudengeid ja boheemlasi

Selaróni kaunistatud trepp asub Rio suurimas peorajoonis Lapas. Igal reede õhtul kammib selle väikese linnaosa tänavaid umbes 50 000 inimest: vähesed kohalikud, kes lagunevates maalilistes majades veel elada suudavad, tudengid, turistid, politseinikud, transvestiidid, prostituudid – jumala looma­aed tema värvikirevuses. Igas majas on mõni baar, kohvik või ööklubi; aasta ringi toimub siin iga päev mõni kontsert või pidu.
Suvalise maja rõdu on lahti, ­serva peal kõõlub mõni DJ võimsa helisüsteemiga, mis kaigub paarisaja meetri kaugusele, kus järgmise tänavapeo mürafoon tema audio-territooriumile piiri seab. Rahva seas sõeluvad sajad suhkruroo- või kaktuseviina müüjad, ja paistab, et alkoholi läheb siin kandis palju.