Koostanud ja lavastanud Anne Türnpu.

Kunstnik Liina Tepand.

Liikumine Taavet Jansen.

Mängivad EMA Kõrgema Lavakunstikooli XXI lennu lõpetanud näitlejad ja Ingrit Vaher.

Esietendus Albu mõisa aida pööningul 11. juunil.

Mõne sõnaga lavastajast. Anne Türnpu (sünd 1963) on Eesti alternatiivsemat sorti teatri vallas juba staazhikas tegija. Mille poolest ta alternatiivne on? Tsiteerides Mati Unti: “Anne Türnpu huvid on pikemat aega liikunud folkloorse teatri ja selle ekvivalentide, aga ka selle teatri- või usueluvormi sügavama fenomenoloogilise essentsi ümber.” Kuigi Türnpu lavastusi pole meedias suuremalt haibitud, pole need kannatanud publikupuuduse all. 

Läinud aastal lavastas Anne Türnpu  Vargamäe mail rabamaastikul soome-ugri folkloorist inspireeritud etenduse “Põdernaine”, mida oli  plaanis vaatama minna. Aga tingimused osutusid minu jaoks liialt ekstreemseiks – rabaserval tuli juba öösel kell neli kohal olla,  etendus ise algas viie paiku hommikul. Kuulsin muljeid, et ilus oli olnud seal udu sees ürgset värki hoomata.

“Valgelaeva ja taevakäijate” etendused algavad tänavu päris inimlikul ajal, õhtul kell kümme. Esietendusele eelnes Albu toiduaida pidulik avamine. Toiduaita mainin siinkohal eraldi seetõttu, et kogu publik saab pärast etendust korraliku eestipärase kõhutäie – rasvast mulgiputru, ube, kalja ja hapupiima, ise on võimalik kokku keerata kama. Aida pööningul teatrit tehaksegi

Pööningutrepil tuli meile vastu lavastaja Türnpu, kes ütles, et olge ettevaatlikud, et uksega vastu pead ei saaks. See jutt jäi esialgu hämaraks, aga  etendust vaadates sai täitsa selgeks. Nimelt on lavakujunduses põhielemendiks laudadest uksed ehk väravad, mida liigutatakse hoogsalt nii paremalt vasakule kui alt üles.      

Enne esietendust räägib Türnpu naisteajakirjas Anne “Valgelaevast ja taevakäijatest” nii: “Järgmise lavastuse teen lavakunstikoolis Vennastekoguduse teemal. Nende sõnum oli lihtne: kõik inimesed on võrdsed Jumala ees ja igaühel on õigus temaga suhelda. Minu meelest oli see Eestis viimane amanistlik liikumine, kus inimeste paradiis oli seotud loomade, lindude, puude ja tähtedega – absoluutselt teine kui tavakristlasel.”

Vennastekoguduste liikumist on peetud Eesti talurahva tõsisema kristianiseerumise alguseks, kuna lähendas usku inimeste hingele. Liikumine sai suurema hoo sisse 1740ndate algul. Palvekoosolekuid peeti peamiselt talutubades, mitte kirikuis. Vennastekoguduste raames sai alguse ka taevakäijate liikumine. Taevakäijad olid enamasti noored tüdrukud, kes said magades, meelemärkusetult või ekstaasiseisundis nägemusi enda käikudest taevasse või põrgusse. Sigines märkimisväärselt palju prohveteid. Jõuti ka täieliku usuhullustuseni – hakati end Jumala pojaks või Jumalaks pidama ning  Aadama ja Eeva kombel alastikultuuri viljelema.   

Anne Türnpu “Valgelaev ja taevakäijad” on sama intensiivne kui kirjelduste põhjal vennastekoguduste liikmete usussesuhtumine. Jutustatakse lugusid, lüüakse trummi, lauldakse laule, rännatakse unenägudes ja ilmutuste maailmas. Oodatakse valget laeva, mida ei tule. Folkloorsete pajatuste kõrval kuuleb Uku Masingu tekste. 

Näitlejad püherdavad mängupaika katvas liivas, kõõluvad seintel, ripuvad laes. Kogu see kaootiline liikumine ja rahmeldamine on ometi mõtestatult läbi komponeeritud. Tüki dünaamiline meeleolustik viskleb hullumeelsuse ja  kirgastumise piirimail.  On tunda, et näitlejad rassivad, aga  see pole antud juhul kohatu –   eestlaste elu polegi tihtipeale  kerge olnud. Mängus on ilma nägudeta kotiriidest üleelusuurused sümbolnukud. Etendus näitab, kui tihedalt võib nii maisena näiv  Eesti talupojakultuur olla läbi põimunud religiooosse müstikaga. Võimas.   

Pärast etenduse äravaatamist tundsin end hingelt puhtamana. Tühjast-tähjast koosnev argipäevane saast oli välja pestud, olin jõudnud lähemale igavikulistele väärtustele. Meie tänapäevases iroonilises-küünilises maailmas tuletab “Valgelaev ja taevakäijad”  taas meelde, kui hea võib olla üks tõsiselt tehtud asi.