Sisu poolest suurim üllatus tuli seekord Jaapanist. Lõuna-Korea põgenike peres üles kasvanud Yonghi Yang, kes on kuulsaks saanud kahe dokfilmiga Põhja-Koreast, esitles PÖFFil oma perekonna lool põhinevat mängufilmi. 50ndatel uskus suur grupp kodumaal taga kiusatud lõunakorealasi, et põhjanaabrite sotsialistlik projekt toob edu. Nii saatsid mõned Jaapanisse emigreerunud pereisad oma pojad Põhja-Koreasse uut ühiskonda üles ehitama. Nende seas olid ka naisrežissöör Yangi kolm venda.

“Meie kodumaa” on eriti südantlõhestav seetõttu, et ühtki kaadrit Põhja-Korea õudustest ei näidata, koletis jääb kaadri taha. Tegevus toimub Jaapanis, kuhu 40ndates perepoeg on üle 25 aasta viivuks lubatud kasvajat diagnoosima. Mis pilguga ta teda ebaõnnestunud utoopiasse küüditanud isale otsa vaatab?

Portugalist pakuti seekord ühe 104- ja teise 30aastase režissööri omanäolist loomingut. Kumbki filmitegijaist ei ole kutsetest hoolimata veel Tallinna jõudnud, aga ehk edaspidi jõuavad. Vanameister Manoel de Oliveira üsna spetsiifiline filmikeel – staatiline kaamera, teatraalsus – kõigile ei istu. Seekordne “Gebo ja vari” oli lihtsam vaadata kui paljud teised 75 aasta jooksul valminud teosed, ühest toakesest lahkumata esitati unise Portugali pere näitel traditsioonidesse takerdumise ja mässu tõstmise dilemmasid. Võluva kõrvalosa tegi eestlastele sel aastal lähedaseks saanud Jeanne Moreau.

Miguel Gomesi kolmas mängufilm “Tabu” on autori filmidest kõige lineaarsem ja vaatajasõbralikum. Korraldajate üllatuseks saabus noore režissööri mustvalge filmi huvilisi kaks korda rohkem kui Solarise tillusaali mahtus ja korraldati lisaseanss. Film oli maaliline ja eepiline – esireas ekraani tabamiseks perimeetrit nõudnud huvilistest oli tõsiselt kahju. Kontrastid peategelase vanaduse loo Lissabonis ja nooruse loo vahel Mosambiigis mõjusid Portugali uhke koloniaalmineviku ja tagasitõmbunuma oleviku kokkuvõttena.

Ladina-Ameerika napivõitu filmivalikust jäid seekord silma Argentina “Salajane lapsepõlv” ja Brasiilia “Õnn kaasa, kallis”. Mõlemad kommenteerisid raskeid sotsiaalpoliitilisi teemasid, esimene otseselt, teine kunstilise sümboli kaudu. Nagu PÖFFil juba tavaks, räägib vähemalt üks Argentina film sõjaväelisest diktatuurist (1976–83) – adekvaatne peegeldus tänase Argentina põhiteemadest, kus üsna holokausti mõõtu jõhkrusi just praegu protsessitakse. Benjamin Ávila “Salajane lapsepõlv” oli ilus, isegi romantiline perelugu poisi vaatenurgast, kelle vanemad kuulusid Montonerose linnageriljade grupeeringusse, püüdes ühendada diktatuuri vastu võitlemist ja hipielu. Südamlik lugu lõppes seal, kus piinakambrite õudused algasid, filmi pääsenud vägivallaebemeid ja poisi hirme esitati efektselt animeerituna.

Ja nagu samuti PÖFFil tavaks, näidatakse Brasiilia ohtrast toodangust mõnda nõudlikult kunstilist filmi. Daniel Aragão “Õnn kaasa, kallis” kõlas Gomesi “Tabuga” omamoodi kokku: mustvalge, poeetiline, kujundlik ja maa ajaloole mõeldes laia üldistusvõimega. Selle filmi kaks reaalsust olid füüsiliselt üksteisele lähemal, kuid vähemalt sama kontrastsed: Kirde-Brasiilia Pernambuco osariigi suurlinn Recife ja ruraalne tagamaa. Ajaloolises klasside vastanduses end eri pooltega identifitseerivad poiss ja tüdruk moodustavad metropoli taustal ühe, maale juurte juurde tagasi minnes aga sootuks erineva mustri. Kriipiv, veidi häiriv ja ebatavaline suhtefilm, mis tõestab jälle, et viimaste aegade huvitavamad Brasiilia filmid tulevad vaesemast kirdeosast.

Pettumuse valmistajatest mainiksin Berlinale võidufilmi Paolo ja Vittorio Taviani “Caesar peab surema”, mis oma visuaalses ilus ja idees (vangid lavastamas Shakespeare’i, mustvalged kaadrid proovidest vanglas) jäi kauniks asjakeseks iseeneses. Ei puudutanud. Karmi kontrastina meenus samast teemast 2008 Talveöö Unenäo teatrifestivalil käinud Jan Jönson, kes neljatunnises monotükis Becketti lavastamisest vanglas hoidis publikut viimse sekundini peos...

Eraldi komplimenti tahaks teha Animated Dreamsile. Pisteliselt vaadates tundub, et aastatega on tase üha tõusnud ja võistlusprogrammi pääsemine tagab praegu tõesti tipptaseme. Nähtutest rabasid eriti rootslase Jonas Odelli “Valed”, kolmel dokumentaalintervjuul põhinevad lood valetamisest; ja Ivan Bogdanovi “Isa”, viie lapse lood neist eemal elanud isadest. Anima on tänaseks muu filmiga täiesti võrdväärne ja väljendusrikkamgi viis elu kujutada. See kehtib sada protsenti ka Kaspar Jancise ja Vladimir Leschiovi suurepärase “Villa Antropoffi” kohta. Samas mahus lühifilm ei suudaks mingi nipiga nii tabavalt ja vaimukalt globaliseerunud maailma diagnoosida. Veidi kehvem tase oli armastuse- ja kireteemalisel animaprogrammil, mis kaldus tihti muusikavideolikku psüheedeelitsemisse.